Tänase loengupäeva teemadeks olid inglise suulise kõne grammatika, CLIL (content and language integrated learning) – erinevate õppeainete inglise keeles õpetamine ning laulude kasutamine keeletunnis.
Inglise suulise kõne grammatikat lähemalt uurides vaatlesime suulise kõne ja kirjaliku keele erinevusi. Kõneldes kasutab kõneleja mitte ainult verbaalseid vahendeid (sõnu), vaid tihti ka hääletooni, teatud kõne rütmi, tempot ja rõhutamist, ning muidugi ka kehakeelt. Kirjutades kasutatakse peamiselt sõnu ning kõne rütmi püütakse väljendada kirjavahemärkidega. Suur erinevus on ka selles, et suuline kõne on etteplaneerimata, spontaanne, kui kirjalik keel reeglina etteplaneeritud ja seda saab korrigeerida ja muuta. Samuti ei kirjutata üles suulises kõnes kasutatavaid nn. ’täitesõnu’ eee..., mmm..., jne.
Kultuurierinevusi lahates saime teada, et eriti just Lõuna-Inglismaal (kus ma praegu olen), ei piisa viisaka palve esitamiseks vaid viiskast palvest. Tingimata tuleb oma vestluspartnerit selleks palveks hoolikalt ette valmistada ja seepärast on neil kombeks nn. ’kolmeastmeline palve’. See tähendab seda, et kui sa tahaksid akent avada, sest sul palav, ei ole sugugi piisavalt viisakas öelda ’Could I open the window, please?’, vaid alustama peab hoopis kaugemalt. ’It’s rather hot here, isn’t it? Don’t you think so? Could I open the window, please?’ Muidugi peab vestluskaaslane kogu sellele kõnele jaatavalt vastama. Eestlased, ja muide ka teised rahvad, tunduvad inglaste jaoks liiga otsekohesed ja isegi järsud.
Tunni teine osa oli pühendatud sellele, kuidas erinevaid õppeaineid inglise keeles õpetada ja kolmas osa oli laulude kasutamisest keeletunnis. Laulude kasutamine keeletunnis ei tähenda hoopiski laulude laulmist, vaid laulutekstide (laulu kujul siiski) kasutamist keeletunnis.
Ilmast ka. Päevaks lubati ilusat ilma. Tegelikult oli hommikul jälle ’low cloud’, ehk sadas uduvihma. Päev läbi oli pilves ja õhtul hakkas päriselt sadama.
Helen
Inglise suulise kõne grammatikat lähemalt uurides vaatlesime suulise kõne ja kirjaliku keele erinevusi. Kõneldes kasutab kõneleja mitte ainult verbaalseid vahendeid (sõnu), vaid tihti ka hääletooni, teatud kõne rütmi, tempot ja rõhutamist, ning muidugi ka kehakeelt. Kirjutades kasutatakse peamiselt sõnu ning kõne rütmi püütakse väljendada kirjavahemärkidega. Suur erinevus on ka selles, et suuline kõne on etteplaneerimata, spontaanne, kui kirjalik keel reeglina etteplaneeritud ja seda saab korrigeerida ja muuta. Samuti ei kirjutata üles suulises kõnes kasutatavaid nn. ’täitesõnu’ eee..., mmm..., jne.
Kultuurierinevusi lahates saime teada, et eriti just Lõuna-Inglismaal (kus ma praegu olen), ei piisa viisaka palve esitamiseks vaid viiskast palvest. Tingimata tuleb oma vestluspartnerit selleks palveks hoolikalt ette valmistada ja seepärast on neil kombeks nn. ’kolmeastmeline palve’. See tähendab seda, et kui sa tahaksid akent avada, sest sul palav, ei ole sugugi piisavalt viisakas öelda ’Could I open the window, please?’, vaid alustama peab hoopis kaugemalt. ’It’s rather hot here, isn’t it? Don’t you think so? Could I open the window, please?’ Muidugi peab vestluskaaslane kogu sellele kõnele jaatavalt vastama. Eestlased, ja muide ka teised rahvad, tunduvad inglaste jaoks liiga otsekohesed ja isegi järsud.
Tunni teine osa oli pühendatud sellele, kuidas erinevaid õppeaineid inglise keeles õpetada ja kolmas osa oli laulude kasutamisest keeletunnis. Laulude kasutamine keeletunnis ei tähenda hoopiski laulude laulmist, vaid laulutekstide (laulu kujul siiski) kasutamist keeletunnis.
Ilmast ka. Päevaks lubati ilusat ilma. Tegelikult oli hommikul jälle ’low cloud’, ehk sadas uduvihma. Päev läbi oli pilves ja õhtul hakkas päriselt sadama.
Helen