Esimene päev 23.10
Seal ma siis olin - esimest korda elus Itaalias, üksinda reisimas ja Erasmus+ programmiga. Kes oleks osanud seda ette näha, et juba teisel töökuul sõidan ma koolitusele Firenzesse? Igatahes olin ma juba alguses väga elevil ja natukene kartsin ka. Esiteks sellepärast, et ma polnud varem kunagi elus sõitnud üksinda lennukiga, veel vähem kodust nii kaugele. Polnudki kunagi varem üksinda kuskil välismaal käinud. Seda reisi ja koolitust kartsin ma ka sellepärast, kuna minu inglise keele oskus pole just kõige parem. Kuidagi suhtlustasandil saan asjad aetud, aga ei kujutanud ette kuidas ma koolituse tekstist aru saan. Aga õnneks jõudsin ma ilusti kohale ja juba eelmine päev olin hotelli administraatori abiga välja selgitatud, kus mul koolitus hakkab toimuma. Käisin korra eelmine õhtu selle maja jures ka jalutamas, et mõõta palju aega mul läheb sinna hotellist liikumiseks. Tuli kuskil 10 minutit, pole paha.
Koolituspäevad algasid iga päev 9.00 ja kestsid kuskil 14.00ni. Esimesel päeval jõudsin isegi 5 minutit varem, kui koolitusruumi sisse astusin, oli seal ees ainult 1 kursusekaaslane peale minu. Ma olin õnnelik, et ei olnud hiljaks jäänud, et enamus on veel tulemas. Aga siis ütles meie koolitaja Sarah, et meid ongi hetkel sel kursusel ainult 2, kuna teised kahjuks ütlesid veel viimasel hetkel ära. Järgmine päev pidi liituma veel 1 õpilane/õpetaja. See oli väike pettumus, aga samas ka väike kergendus, kuna siis ei olnud enam peal nii suur pinge ja sai end vabamalt tunda. Mu esimene ettekujutus oli selline, et seal on ikka vähemalt 30 inimest ja siis peab kõikide nende ees hakkama esinema, aga reaalsus oli sellest õnneks kaugel.
Esimene ülesanne oli see, et tutvustasime end üksteisele paari lausega, kust me tuleme, mida teeme, kellena töötame. Kuna Sarah on töötanud ka eelnevalt inglise keele õpetajana, siis aitas ta väga hästi öelda õigesti lauseid, mis endal nii hästi välja ei tulnud. Minu kursusekaaslane oli pärit Sloveeniast, oli umbes 40a ja õpetas ühes väikeses linnas katoliiklikus koolis sloveenia keelt ja kirjandust, nimeks oli Irine. Meie juhendaja Sarah ise oli pärit USA-st, aga oli kolinud Firenzesse 16a tagasi. Ta on töötanud Firenzes inglise keele eraõpetajana ja peale seda tegi ta endale joogaõpetaja paberid. "Mindfulnessi" kohta on ta huvi tundnud juba 18a peale ja sedasi ta hakkaski lõpuks ise andma neid kursuseid, kuna nägi, et see avaldab mõju iseendale ning jagades seda teistega on positiivne mõju laialdasem.
Peale tutvumist arvas Sarah, et kõige parem on alustada kursust esimese meditatsiooniga. Ma polnud kunagi varem mediteerinud, seega oli see mulle täiesti uus kogemus. Selle meditatsiooni harjutuse nimi oli "shamatha". Seda saab igal pool teha, lihtsalt tuleb istuda mugavalt sirge seljaga, silmad on lahti, aga ei vaata mingisugust kindlat punkti, ei koonda tähelepanu millelegi, püüad pea vabastada mõtetest ja pead oma hingamisele keskenduma. Sedasi tuli istuda vaikuses ja mitte millelegi mõelda ega mitte midagi vaadata 10 minutit. Samal ajal muidugi Sarah ise juhtis meid, et me oleksime ikka keskendunud. Muidugi tulid pidevalt mõtted pähe ja neid oli raske vältida, sinna polnud midagi parata, kuna inimesed ikka mõtlevad. Pigem tuli olla nende mõtetega neutraalsed, kui need tulid, tuli neid lihtsalt tervitada ja siis lasta neil edasi minna, ei tohtinud jääda nende peale pikemalt peatuma. Tähtis oli ikka keskenduda oma hingamisele ning olla hetkes ja tunnetada oma keha. Esimene kord oli mulle see küll väga raske, mõtteid oli peas nii palju ja ikka hakkasin pikemalt peatuma kindlate mõtete juures, peale selle ei olnud see asend minu jaoks nii mugav, keha oli päris pinges. Aga esimese korra kohta ma jäin ikka rahule. Peale praktikat arutasime alati läbi, kuidas keegi end tundis ja mis oli takistuseks ja kuidas järgmine kord saaks seda parandada. See oli väga hea, kuna meid oli nii vähe, meil oli aega palju arutada ja saime enda jaoks kõik piisavalt selgeks mõelda.
Hiljem arutasime teoreetilise osa sissejuhatuseks, et mis see "mindfulness" tähendab. Eesti keeles tõlgituna on see "tähelepanelikkus", "kohalolek", "teadvelolek". Veel tulid arutlusele sellised märksõnad, nagu "hetkes elamine", "olevikus olemine", "olemine siin ja praegu", "keskendumine", "oleme teadlikud oma mõtetest, tunnetest, meeltest, kehast". Selleks, et sellest paremini aru saada, pidimegi tegema võimalikult palju praktikat ja erinevaid ülesandeid, mis harjutasid tähelepanelikkust ja kohalolekut. Selle kõige eesmärk oli see, et mida rohkem me praktiseerime ja saame ise enda suhtes targemaks ning oskame neid võtteid enda peal kasutada, seda paremini saame neid teadmisi edasipidi anda edasi nt oma kolleegidele ja õpilastele.
Järgmiseks tegime harjutusi, kus keskendusime kehale, kuna keha on alati olevikus ja ütleb sulle alati, mida sa tegelikult vajad. Ühe kehaharjutuse nimeks oli "body scan", kus pidid olema silmad suletud ja sai mõelda kõikidele kehaosadele eraldi, samal ajal oma hingamisele tähelepanu pöörates. See oli minu jaoks kergem, kuna sedasi sai keskenduda ühele osale korraga ja kõrvalisi mõtteid ei olnud enam nii palju, sedasi saab ka hästi aru, kui keha on väsinud. Veel tegime harjutust, kus pidime kõik liikuma ringiratast hästi aeglaselt, pööratas tähelepanu, mida me tunneme, oma lihastele ja tasakaalu hoidmisele. Sarah tõi peale seda harjutust välja, et kui õpilased on väga rahutud, saab lasta neil koha peal samamoodi jalutada, see pidi nad maha rahustama. Edasi arutasime mis kasu on meile ja meie kaaslastele, kui rakendame teadvelolekut enda elus igapäevaselt. Toodi välja, et see parandab suhteid töökaaslastega, õpilastega ja ka isiklikus elus. Aitab kaasa suhtlemisele, tähelepanule, kohalolekule, kuulamisele, empaatiale ning vähendab läbipõlemist ja stressi, aga need kasulikud mõjud tulevad alles peale pikka aega praktiseerimist.
Sedasi saigi esimene koolituspäev läbi. Sarah andis meile mitu ideed, kuhu võiksime minna peale koolitust, seejärel suundusingi kõigepealt sööma oma esimest pizzat ja jalutama pärastlõunases Firenzes. Päeva lõpuks suutsin isegi ära eksida, aga õnneks leidsin ma kohalike abiga õige teeotsa jälle üles ning enne hotelli maandumist sain ma maitsta veel tõelist Itaalia pastat ja klaasikese punast veini.
Koolituspäevad algasid iga päev 9.00 ja kestsid kuskil 14.00ni. Esimesel päeval jõudsin isegi 5 minutit varem, kui koolitusruumi sisse astusin, oli seal ees ainult 1 kursusekaaslane peale minu. Ma olin õnnelik, et ei olnud hiljaks jäänud, et enamus on veel tulemas. Aga siis ütles meie koolitaja Sarah, et meid ongi hetkel sel kursusel ainult 2, kuna teised kahjuks ütlesid veel viimasel hetkel ära. Järgmine päev pidi liituma veel 1 õpilane/õpetaja. See oli väike pettumus, aga samas ka väike kergendus, kuna siis ei olnud enam peal nii suur pinge ja sai end vabamalt tunda. Mu esimene ettekujutus oli selline, et seal on ikka vähemalt 30 inimest ja siis peab kõikide nende ees hakkama esinema, aga reaalsus oli sellest õnneks kaugel.
Esimene ülesanne oli see, et tutvustasime end üksteisele paari lausega, kust me tuleme, mida teeme, kellena töötame. Kuna Sarah on töötanud ka eelnevalt inglise keele õpetajana, siis aitas ta väga hästi öelda õigesti lauseid, mis endal nii hästi välja ei tulnud. Minu kursusekaaslane oli pärit Sloveeniast, oli umbes 40a ja õpetas ühes väikeses linnas katoliiklikus koolis sloveenia keelt ja kirjandust, nimeks oli Irine. Meie juhendaja Sarah ise oli pärit USA-st, aga oli kolinud Firenzesse 16a tagasi. Ta on töötanud Firenzes inglise keele eraõpetajana ja peale seda tegi ta endale joogaõpetaja paberid. "Mindfulnessi" kohta on ta huvi tundnud juba 18a peale ja sedasi ta hakkaski lõpuks ise andma neid kursuseid, kuna nägi, et see avaldab mõju iseendale ning jagades seda teistega on positiivne mõju laialdasem.
Peale tutvumist arvas Sarah, et kõige parem on alustada kursust esimese meditatsiooniga. Ma polnud kunagi varem mediteerinud, seega oli see mulle täiesti uus kogemus. Selle meditatsiooni harjutuse nimi oli "shamatha". Seda saab igal pool teha, lihtsalt tuleb istuda mugavalt sirge seljaga, silmad on lahti, aga ei vaata mingisugust kindlat punkti, ei koonda tähelepanu millelegi, püüad pea vabastada mõtetest ja pead oma hingamisele keskenduma. Sedasi tuli istuda vaikuses ja mitte millelegi mõelda ega mitte midagi vaadata 10 minutit. Samal ajal muidugi Sarah ise juhtis meid, et me oleksime ikka keskendunud. Muidugi tulid pidevalt mõtted pähe ja neid oli raske vältida, sinna polnud midagi parata, kuna inimesed ikka mõtlevad. Pigem tuli olla nende mõtetega neutraalsed, kui need tulid, tuli neid lihtsalt tervitada ja siis lasta neil edasi minna, ei tohtinud jääda nende peale pikemalt peatuma. Tähtis oli ikka keskenduda oma hingamisele ning olla hetkes ja tunnetada oma keha. Esimene kord oli mulle see küll väga raske, mõtteid oli peas nii palju ja ikka hakkasin pikemalt peatuma kindlate mõtete juures, peale selle ei olnud see asend minu jaoks nii mugav, keha oli päris pinges. Aga esimese korra kohta ma jäin ikka rahule. Peale praktikat arutasime alati läbi, kuidas keegi end tundis ja mis oli takistuseks ja kuidas järgmine kord saaks seda parandada. See oli väga hea, kuna meid oli nii vähe, meil oli aega palju arutada ja saime enda jaoks kõik piisavalt selgeks mõelda.
Hiljem arutasime teoreetilise osa sissejuhatuseks, et mis see "mindfulness" tähendab. Eesti keeles tõlgituna on see "tähelepanelikkus", "kohalolek", "teadvelolek". Veel tulid arutlusele sellised märksõnad, nagu "hetkes elamine", "olevikus olemine", "olemine siin ja praegu", "keskendumine", "oleme teadlikud oma mõtetest, tunnetest, meeltest, kehast". Selleks, et sellest paremini aru saada, pidimegi tegema võimalikult palju praktikat ja erinevaid ülesandeid, mis harjutasid tähelepanelikkust ja kohalolekut. Selle kõige eesmärk oli see, et mida rohkem me praktiseerime ja saame ise enda suhtes targemaks ning oskame neid võtteid enda peal kasutada, seda paremini saame neid teadmisi edasipidi anda edasi nt oma kolleegidele ja õpilastele.
Järgmiseks tegime harjutusi, kus keskendusime kehale, kuna keha on alati olevikus ja ütleb sulle alati, mida sa tegelikult vajad. Ühe kehaharjutuse nimeks oli "body scan", kus pidid olema silmad suletud ja sai mõelda kõikidele kehaosadele eraldi, samal ajal oma hingamisele tähelepanu pöörates. See oli minu jaoks kergem, kuna sedasi sai keskenduda ühele osale korraga ja kõrvalisi mõtteid ei olnud enam nii palju, sedasi saab ka hästi aru, kui keha on väsinud. Veel tegime harjutust, kus pidime kõik liikuma ringiratast hästi aeglaselt, pööratas tähelepanu, mida me tunneme, oma lihastele ja tasakaalu hoidmisele. Sarah tõi peale seda harjutust välja, et kui õpilased on väga rahutud, saab lasta neil koha peal samamoodi jalutada, see pidi nad maha rahustama. Edasi arutasime mis kasu on meile ja meie kaaslastele, kui rakendame teadvelolekut enda elus igapäevaselt. Toodi välja, et see parandab suhteid töökaaslastega, õpilastega ja ka isiklikus elus. Aitab kaasa suhtlemisele, tähelepanule, kohalolekule, kuulamisele, empaatiale ning vähendab läbipõlemist ja stressi, aga need kasulikud mõjud tulevad alles peale pikka aega praktiseerimist.
Sedasi saigi esimene koolituspäev läbi. Sarah andis meile mitu ideed, kuhu võiksime minna peale koolitust, seejärel suundusingi kõigepealt sööma oma esimest pizzat ja jalutama pärastlõunases Firenzes. Päeva lõpuks suutsin isegi ära eksida, aga õnneks leidsin ma kohalike abiga õige teeotsa jälle üles ning enne hotelli maandumist sain ma maitsta veel tõelist Itaalia pastat ja klaasikese punast veini.
Teine päev 24.10
Teiseks päevaks liitus meiega kolmas osaline, kes oli pärit Itaaliast ja oli selle sama kooli õpetajate itaalia keele õpetaja, kus meie koolitus toimus. Ta oli umbes 30a, väga tore naisterahvas. See päev algas ka praktikaga, nagu esimene. Praktika nimi oli "anchor breath", see oli "samanthaga" sarnane. Alguses pidi rahulikult hingama, pidi panema käe kõhule ja tunnetama kõhu liikumist 1 minut, seejärel võis käe ära võtta ja pidi jätkama rahulikku hingamist. Seekord olid silmad kinni ja see aitas ka paremini keskenduda.
Edasi rääksime "teadveloleku" mõiste ajaloost, mis on tulnud budismist koos Buddhaga, aga selleks ei pea olema budist, et neid teadmisi omandada ja kasutada. Peale selle saime teada, mis kasulikud mõjud on õpilastel - aitab ära hoida arusaamatusi ja suhtlusprobleeme; parandab akadeemilisi tulemusi; vähendab ärevust ja depressiooni; vähendab survet, et sobituda kuskile "gruppi", paraneb otsustusvõime, kohalolek, keskendumine jne.
Hiljem tegime jälle praktikat - tähelepanelikku kuulamist, tähelepanelikku vaatamist ja tähelepanelikku söömist. Kõige huvitavam oli tähelepanelik söömine, kuna seal kasutasime kõike - vaatamist, katsumist, kuulamist, nuusutamist ja maitsmist. Pole kunagi nii aeglaselt ja tähelepanelikult šokolaadi söönud. Kõigepealt vaatasime šokolaadi pakendit tähelepanelikult, siis tunnetasime pakendi tekstuuri, aeglaselt avasime pakendi, kuulasime šokolaadi, seejärel nuusutasime seda ja siis panime alles suhu ja hakkasime aeglaselt mäluma. Sarah andis idee, et näiteks õpilastega võib teha sellise kuulamisülesande, kus saab lasta lastel joonistada üles, mida kuulevad, seda saab ka grupitööna teha ning pärast saavad arutada, mida kogesid.
Pärast koolitust käisime koos teise koolituse kaaslasega Iriniga ruttu söömas, kuna hiljem oli meile ette nähtud jalutades linnaekskursioon. Seal keskenduti Firenze ajaloole, giidiks oli väga hea huumoriga vanem meesterahvas, kes tegi meile selle ekskursiooni üsna huvitavaks. Pärast seda jalutasin veel hiliste õhtutundideni jõeäärses piirkonnas ringi, kuhu ma jõudsin selle aja jooksul esimest korda. Vaatasin natukene ringi ka teisel pool jõge, kõik oli väga ilus ja omamoodi kunstipärane. Vahepeal hakkas kahju, et ei saanud seda kõike kellegagi jagada, kuna seda kõike saab kirjeldada, aga tõeliselt saab sellest aru, kui oled siin kohapeal. Hiljem jalutasin tagasi enda hotelli lähedusse ja läksin taas nautima suurepärast pastarooga ja siis sain minna puhkama, et olla värske järgmiseks koolituspäevaks.
Edasi rääksime "teadveloleku" mõiste ajaloost, mis on tulnud budismist koos Buddhaga, aga selleks ei pea olema budist, et neid teadmisi omandada ja kasutada. Peale selle saime teada, mis kasulikud mõjud on õpilastel - aitab ära hoida arusaamatusi ja suhtlusprobleeme; parandab akadeemilisi tulemusi; vähendab ärevust ja depressiooni; vähendab survet, et sobituda kuskile "gruppi", paraneb otsustusvõime, kohalolek, keskendumine jne.
Hiljem tegime jälle praktikat - tähelepanelikku kuulamist, tähelepanelikku vaatamist ja tähelepanelikku söömist. Kõige huvitavam oli tähelepanelik söömine, kuna seal kasutasime kõike - vaatamist, katsumist, kuulamist, nuusutamist ja maitsmist. Pole kunagi nii aeglaselt ja tähelepanelikult šokolaadi söönud. Kõigepealt vaatasime šokolaadi pakendit tähelepanelikult, siis tunnetasime pakendi tekstuuri, aeglaselt avasime pakendi, kuulasime šokolaadi, seejärel nuusutasime seda ja siis panime alles suhu ja hakkasime aeglaselt mäluma. Sarah andis idee, et näiteks õpilastega võib teha sellise kuulamisülesande, kus saab lasta lastel joonistada üles, mida kuulevad, seda saab ka grupitööna teha ning pärast saavad arutada, mida kogesid.
Pärast koolitust käisime koos teise koolituse kaaslasega Iriniga ruttu söömas, kuna hiljem oli meile ette nähtud jalutades linnaekskursioon. Seal keskenduti Firenze ajaloole, giidiks oli väga hea huumoriga vanem meesterahvas, kes tegi meile selle ekskursiooni üsna huvitavaks. Pärast seda jalutasin veel hiliste õhtutundideni jõeäärses piirkonnas ringi, kuhu ma jõudsin selle aja jooksul esimest korda. Vaatasin natukene ringi ka teisel pool jõge, kõik oli väga ilus ja omamoodi kunstipärane. Vahepeal hakkas kahju, et ei saanud seda kõike kellegagi jagada, kuna seda kõike saab kirjeldada, aga tõeliselt saab sellest aru, kui oled siin kohapeal. Hiljem jalutasin tagasi enda hotelli lähedusse ja läksin taas nautima suurepärast pastarooga ja siis sain minna puhkama, et olla värske järgmiseks koolituspäevaks.
Kolmas päev 25.10
Kolmas päev algas samathaga, see läks juba palju paremini, kui esimesed korrad, kuigi minu jaoks oli ikka raske keskenduda, kui silmad olid lahti. Hiljem suundusime taas veidi teooria juurde, mis keskendus sellele, kuidas "teadvelolekut" integreerida koolitundidesse ja kooli üldiselt. On erinevad võimalused, näiteks alustada päeva mõne harjutusega terves koolis, integreerida mõned harjutused tundidesse, teha erinevaid harjutusi vahetundides terve kooliga või kooliastmete kaupa, võtta kooli sisse teenus, mis tegeleb lastega peale tunde. Saab rakendada ka kõiki võimalusi, või valida ainult ühe, peamine on see, et tuleb alustada tasapisi, et õpilased harjuksid. Sarah tõi välja ka mõned kasud, mida on uuritud - näiteks ühes koolis tehti iga päev 5 minutit "teadveloleku" harjutusi ja tulemus oli see, et hoiti kokku iga päev 20 minutit probleemide lahendamist ja disiplineerimist.
Kui alustada koolis "teadveloleku" suurendamise ja harjutustega, siis esimeseks sammuks oleks selle mõiste defineerimine. Selleks peaks kõigepealt uurima õpilaste käest, mida keegi tunneb, kas näiteks ärevust, stressi vms. Kindlasti ei saa sundida, et kõik õpilased peavad sellest osa võtma, sellistel õpilastel palutakse samal ajal lihtsalt vaikselt istuda, saab pöörata klassile selja ja lugeda nt raamatut või midagi joonistada, samal ajal, kui teised teevad praktilisi harjutusi. Probleemiks võivad tulla erinevused klassis: religioon, rahvused, perekorraldus, erinevad tasemed. Selleks, et probleeme tekiks võimalikult vähe, peaks esimene harjutus olema lihtne ja neutraalne, tähtis on peale harjutust arutada läbi, mida keegi tundis.
Lisaks puudutasime teemasid "compassionate communication" ja "nonviolent communication (NVC)", millele pidi "teadvelolek" ka kasulikku mõju avaldama. Selle kohta saab rohkem lugeda siit: http://www.cnvc.org/. Lisaks tegime veel 2 töölehte, mis aitasid analüüsida enda tundeid ja vajadusi.
Praktikas tegime seekord teistsuguseid ülesandeid, näiteks pidime sulgema silmad ja mõtlema jõele, kuidas see voolab. Pidi mõtlema lehtedele, mis lendlevad õhus, et need on nagu su mõtted, mis lendalevad ringi ja jõgi viib need vooluga kaasa. Samal ajal pidi säilitama hingamist, ning olema rahus paar minutit. Peale seda tegime "tänulikkuse" harjutust, kus pidi ka sulgema silmad. Kõigepealt pidi mõtlema inimese peale, kes on sul aidanud tunda end just sel hetkel hästi, nt kokk, koristaja, bussijuht. Seejärel pidi keskenduma hingamisele ja pidi mõtlema inimesele, kes on sinu jaoks kõige tähtsam, kellega tunned end kõige paremini ja pidi kujutlema ette, et ta on siin samas, su lähedal. Seejärel pidi keskenduma oma hingamisele ja siis mõtlema oma lemmiktoidule, mis maitsega see on, mis lõhnaga, millise tekstuuriga, kuidas see aurab, kui on soe. Pidi kujutlema ette, et sööd seda. Lõpuks pidi mõtlema veel 3 asja peale, mis on lemmikud (kas inimesed või tegevused). Tuli hingata veel 3 korda ja siis sai nendel kõigil mõtetel minna lasta. Õpilastega saaks seda harjutust teha sedasi, et tuleks lasta neil enne harjutust koostada nimekiri asjadest, mille eest nad on tänulikud ja mis neile meeldivad. Alles seejärel saab teha harjutust. Koduseks tööks jäi meil mõelda, millise harjutuse võiksime me enda koolis enda klassi õpilastega läbi viia ja siis pidime seda teistele ka ette oskama kanda ehk pidime seda tegema inglise keeles.
Peale koolituspäeva läksime Iriniga jälle sööma ja pärast läksin iseseisvalt linna peale jalutama, seekord jalutasin tõeliselt palju erinevates suundades, vaatasin üle ka linnaosa, mis ei jäänud väga kesklinna piirkonda. Peatusin korraks ka ühes jäätisekohvikus, kust võtsin esimest korda reisi jooksul ühe suure jäätise, milles pidin veidi pettuma, kuna see oli liialt magus, aga ei olnud ka midagi imestada - lõviosa sellest oli Nutella maitseline. Kõik oli väga põnev, aga seekord pidin veidi varem hotelli jõudma, kuna oli vaja disainida enda praktiline harjutus järgmiseks päevaks.
Kui alustada koolis "teadveloleku" suurendamise ja harjutustega, siis esimeseks sammuks oleks selle mõiste defineerimine. Selleks peaks kõigepealt uurima õpilaste käest, mida keegi tunneb, kas näiteks ärevust, stressi vms. Kindlasti ei saa sundida, et kõik õpilased peavad sellest osa võtma, sellistel õpilastel palutakse samal ajal lihtsalt vaikselt istuda, saab pöörata klassile selja ja lugeda nt raamatut või midagi joonistada, samal ajal, kui teised teevad praktilisi harjutusi. Probleemiks võivad tulla erinevused klassis: religioon, rahvused, perekorraldus, erinevad tasemed. Selleks, et probleeme tekiks võimalikult vähe, peaks esimene harjutus olema lihtne ja neutraalne, tähtis on peale harjutust arutada läbi, mida keegi tundis.
Lisaks puudutasime teemasid "compassionate communication" ja "nonviolent communication (NVC)", millele pidi "teadvelolek" ka kasulikku mõju avaldama. Selle kohta saab rohkem lugeda siit: http://www.cnvc.org/. Lisaks tegime veel 2 töölehte, mis aitasid analüüsida enda tundeid ja vajadusi.
Praktikas tegime seekord teistsuguseid ülesandeid, näiteks pidime sulgema silmad ja mõtlema jõele, kuidas see voolab. Pidi mõtlema lehtedele, mis lendlevad õhus, et need on nagu su mõtted, mis lendalevad ringi ja jõgi viib need vooluga kaasa. Samal ajal pidi säilitama hingamist, ning olema rahus paar minutit. Peale seda tegime "tänulikkuse" harjutust, kus pidi ka sulgema silmad. Kõigepealt pidi mõtlema inimese peale, kes on sul aidanud tunda end just sel hetkel hästi, nt kokk, koristaja, bussijuht. Seejärel pidi keskenduma hingamisele ja pidi mõtlema inimesele, kes on sinu jaoks kõige tähtsam, kellega tunned end kõige paremini ja pidi kujutlema ette, et ta on siin samas, su lähedal. Seejärel pidi keskenduma oma hingamisele ja siis mõtlema oma lemmiktoidule, mis maitsega see on, mis lõhnaga, millise tekstuuriga, kuidas see aurab, kui on soe. Pidi kujutlema ette, et sööd seda. Lõpuks pidi mõtlema veel 3 asja peale, mis on lemmikud (kas inimesed või tegevused). Tuli hingata veel 3 korda ja siis sai nendel kõigil mõtetel minna lasta. Õpilastega saaks seda harjutust teha sedasi, et tuleks lasta neil enne harjutust koostada nimekiri asjadest, mille eest nad on tänulikud ja mis neile meeldivad. Alles seejärel saab teha harjutust. Koduseks tööks jäi meil mõelda, millise harjutuse võiksime me enda koolis enda klassi õpilastega läbi viia ja siis pidime seda teistele ka ette oskama kanda ehk pidime seda tegema inglise keeles.
Peale koolituspäeva läksime Iriniga jälle sööma ja pärast läksin iseseisvalt linna peale jalutama, seekord jalutasin tõeliselt palju erinevates suundades, vaatasin üle ka linnaosa, mis ei jäänud väga kesklinna piirkonda. Peatusin korraks ka ühes jäätisekohvikus, kust võtsin esimest korda reisi jooksul ühe suure jäätise, milles pidin veidi pettuma, kuna see oli liialt magus, aga ei olnud ka midagi imestada - lõviosa sellest oli Nutella maitseline. Kõik oli väga põnev, aga seekord pidin veidi varem hotelli jõudma, kuna oli vaja disainida enda praktiline harjutus järgmiseks päevaks.
Neljas päev 26.10
Päeva alustasime taas samathaga, mis kestis seekord 20 minutit, see oli esimest korda nii pikk harjutus. Päris raske oli nii kaua keskenduda, aga saime kõik hakkama. See oli meie viimane koolituse päev, alguses pidi olema 5 päeva, aga kuna meid tuli kokku nii vähe, siis saime sama materjali läbi võetud 4 päevaga. Üks terve päev jäi veel Toscana ekskursiooniks, mis oli ka koolituse programmis olemas.
Pärast 20 minutilist mediteerimist rääkisime veel veidi teooriast. Arutlusel oli teema, kuidas "teadveloleku" praktikat disainida erinevatele vanusegruppidele. Arvestada tuleb sellega, kes selles osalevad, kui palju peaks olema mängulisust, kui kaua peaks see kestma ja kuidas saadakse kogemustest tagasiside. Veel tuli teemaks, et kuidas rääkida "teadvelolekust" õpilastega. Hea võimalus on see, et saab teha õpilastele küsimustiku nende kogemuste kohta, mis puudutavad konflikte, suhteid, enesejuhtumist, heaolu, tulemusi, keskendumist jne. Pärast seda saab asuda juba lastele teema defineerimisega vastavalt sellele, millised on nende suuremad vajadused, millele saab "teadvelolek" kaasa aidata.
Praktikas tegime kõigepealt Sarah juhtimisel "melta" ja "loving-kindness" harjutusi. Viimane oli päris huvitav, sai saata tervitusi erinevatele inimestele, kellest hoolid ja isegi pidid saatma tervitusi inimesele, kellega oli viimati konflikt. Kõige lõpuks tuli saata tervitused iseendale. Peale neid harjutusi pidime kõik läbi viima enda disainitud harjutuse, mina valisin endale "body scani" läbi viimiseks, kus sai eraldi keskenduda enda erinevatele kehaosadele ja hingamisele. Kõik läks hästi ja lõpuks saime kõik endale ka tunnistused. Olin väga rahul selle koolitusega ja koolitajaga, ta suutis meile luua väga hubase ja vaba keskkonna.
Pärast koolitust oli meil jälle linnaekskursioon, mis keskendus seekord vaatamisväärsustele. Seekord oli giidiks väga tore naine, kes rääkis väga põhjalikult. Pärast ekskursiooni jalutasin taas linna peal ringi ja läksin vaatasin turu hoone söögikohtade melu üle. Hiljem läksin veel ühte restorani taas pastat sööma. Pasta sai mu lemmiktoiduks seal olles, leidsin, et pizza ei olnudki nii hea, kuigi võib-olla ei saanud ma seda õigetest kohtadest, kuna kokku tellisin pizzat seal olles ainult 2 korral. Aga pasta oli seal tõeliselt imeline, hoopis teise maitsega, kui Eestis.
Lõpuks oligi kätte jõudnud õhtu ja ees oli veel ainult 2 päeva, mida sain pühendada täielikult Firenze ja Toscana nautimisele, kuna esimene päev oli vaba ja sain hommikust õhtuni Firenzes ringi käia ning viimase päeva peale oli planeeritud Toscana ekskursioon, mis oli ka väga meeleolukas. Kindlasti tahaksin kunagi sinna tagasi minna, et saaksin kõike veel rohkem nautida ja ehk leian järgmine kord ka hea pizzakoha üles. :)
Liis Tisler
Pärast 20 minutilist mediteerimist rääkisime veel veidi teooriast. Arutlusel oli teema, kuidas "teadveloleku" praktikat disainida erinevatele vanusegruppidele. Arvestada tuleb sellega, kes selles osalevad, kui palju peaks olema mängulisust, kui kaua peaks see kestma ja kuidas saadakse kogemustest tagasiside. Veel tuli teemaks, et kuidas rääkida "teadvelolekust" õpilastega. Hea võimalus on see, et saab teha õpilastele küsimustiku nende kogemuste kohta, mis puudutavad konflikte, suhteid, enesejuhtumist, heaolu, tulemusi, keskendumist jne. Pärast seda saab asuda juba lastele teema defineerimisega vastavalt sellele, millised on nende suuremad vajadused, millele saab "teadvelolek" kaasa aidata.
Praktikas tegime kõigepealt Sarah juhtimisel "melta" ja "loving-kindness" harjutusi. Viimane oli päris huvitav, sai saata tervitusi erinevatele inimestele, kellest hoolid ja isegi pidid saatma tervitusi inimesele, kellega oli viimati konflikt. Kõige lõpuks tuli saata tervitused iseendale. Peale neid harjutusi pidime kõik läbi viima enda disainitud harjutuse, mina valisin endale "body scani" läbi viimiseks, kus sai eraldi keskenduda enda erinevatele kehaosadele ja hingamisele. Kõik läks hästi ja lõpuks saime kõik endale ka tunnistused. Olin väga rahul selle koolitusega ja koolitajaga, ta suutis meile luua väga hubase ja vaba keskkonna.
Pärast koolitust oli meil jälle linnaekskursioon, mis keskendus seekord vaatamisväärsustele. Seekord oli giidiks väga tore naine, kes rääkis väga põhjalikult. Pärast ekskursiooni jalutasin taas linna peal ringi ja läksin vaatasin turu hoone söögikohtade melu üle. Hiljem läksin veel ühte restorani taas pastat sööma. Pasta sai mu lemmiktoiduks seal olles, leidsin, et pizza ei olnudki nii hea, kuigi võib-olla ei saanud ma seda õigetest kohtadest, kuna kokku tellisin pizzat seal olles ainult 2 korral. Aga pasta oli seal tõeliselt imeline, hoopis teise maitsega, kui Eestis.
Lõpuks oligi kätte jõudnud õhtu ja ees oli veel ainult 2 päeva, mida sain pühendada täielikult Firenze ja Toscana nautimisele, kuna esimene päev oli vaba ja sain hommikust õhtuni Firenzes ringi käia ning viimase päeva peale oli planeeritud Toscana ekskursioon, mis oli ka väga meeleolukas. Kindlasti tahaksin kunagi sinna tagasi minna, et saaksin kõike veel rohkem nautida ja ehk leian järgmine kord ka hea pizzakoha üles. :)
Liis Tisler