Prelüüd
Kõigepealt olgu ära mainitud, et algne koolitus Innovative Approaches to Teaching muutis mitu korda toimumisaega, kord juulis, siis oktoobris ja lõpuks tuli üldse välja sellise variandiga nagu ICT in Education ja üldsegi novembris. Tahaks väga loota, et koolitajatel on tagataskus mõni trikk, mida Eesti õpetajad e-Riigi kodanikena pole veel kuulnud-näinud ning tagasi Eestisse saabun nii, et kõigil on vau-efekt.
Reis Barcelonasse oli õnneks mõistlikul ajal. Sai hommikul tavalisel ajal üles ärgatud ning lend Amsterdami startis kell 10. Lennuk oli pisike, aga kuna olen veel pisematega lennanud, siis nii jube kõik ei olnud. Esialgu. Päike paistis, sai üks pildikegi klõpsatud.
Kõigepealt olgu ära mainitud, et algne koolitus Innovative Approaches to Teaching muutis mitu korda toimumisaega, kord juulis, siis oktoobris ja lõpuks tuli üldse välja sellise variandiga nagu ICT in Education ja üldsegi novembris. Tahaks väga loota, et koolitajatel on tagataskus mõni trikk, mida Eesti õpetajad e-Riigi kodanikena pole veel kuulnud-näinud ning tagasi Eestisse saabun nii, et kõigil on vau-efekt.
Reis Barcelonasse oli õnneks mõistlikul ajal. Sai hommikul tavalisel ajal üles ärgatud ning lend Amsterdami startis kell 10. Lennuk oli pisike, aga kuna olen veel pisematega lennanud, siis nii jube kõik ei olnud. Esialgu. Päike paistis, sai üks pildikegi klõpsatud.
Kui Amsterdam oli juba kiviviske kaugusel, kattusid peopesad külma higiga. Lisaks sellele, et lennuki nina-saba käisid üles-alla, õõtsus lennuk veel paremale-vasakule ka. Tallinnas hoiatati küll tuule eest, aga sellist ei osanud oodata. Olles vaadanud Lennuõnnetuste uurimise saateid, siis üritasin mõttes läbi kedrata protseduure, mida piloodid võiksid-peaksid tegema. Maha me igatahes saime ja tervetena.
Ma vist päris hästi ei mõika seda lennukis aplodeerimise asja. Siiani olen sattunud lendudele, kus peale täiesti kena sõitu hakkab rahvas plaksutama. Kes TI-TI, kes TA või isegi TI-RI-TI-RI rütmis. Seekord aga, saate aru, täielik vaikus! Ma oleks püsti ka tõusnud, kui rihmad poleks mind kinni hoidnud ja nüüd ei midagi - täielik vaikus! Täielik hämming!
Lendude vahe oli 2,5h ja vahepeal polnud tuul vaibunud. Jätkulend oli ikka kõvasti suuremas lennukis ja isegi paigalseistes oli tunne nagu seilaks kuskil merel. Tuulelipud lennujaamas ei saanud ka aru, kuhupoole lehvima peavad ja stjuardessidel oli tükk tegu tasakaalu hoidmisega. Kuna lend oli niikuinii ootele pandud, otsustasin pardaajakirjast välja otsida kõige kallima eseme. Siinkohal mõtlen, et oleks võinud ju kõige odavama ka valida, aega ju oli... Igatahes ennustus läks täppi ja 500€ kell oli täiesti olemas. Teine koht aga 320€ ja pastakas!? Salamisi lootsin, et näen reaalselt ka selle ostjat, aga jäi seekord ära.
Barcelonas tervitas 18-kraadine pühapäeva õhtupoolik. Päike oli juba peaaegu loojunud ning maad oli võtnud mõnus sume valgus. Lennujaama ühendus kesklinnaga on tihe ja kiire, 20 minutiga olin lõpp-peatuses kohal. Kuna telefon ei suutnud satelliite üles leida, tuli hotelli otsimisel appi võtta vana hea kaart. Suutsin ikka ühe ringi sisse tekitada, aga kuna sattusin muuhulgas ka La Ramblale, siis enda roostes kaardilugemisoskuse peale tige ei olnud. Rahvast oli palju, kes ajasid juttu, kes kiirustasid kuhugi, kes lahutasid meelt. Kui poleks üksi ja kohvritega olnud, oleksin tahtnud seda melu kauem nautida.
Ma vist päris hästi ei mõika seda lennukis aplodeerimise asja. Siiani olen sattunud lendudele, kus peale täiesti kena sõitu hakkab rahvas plaksutama. Kes TI-TI, kes TA või isegi TI-RI-TI-RI rütmis. Seekord aga, saate aru, täielik vaikus! Ma oleks püsti ka tõusnud, kui rihmad poleks mind kinni hoidnud ja nüüd ei midagi - täielik vaikus! Täielik hämming!
Lendude vahe oli 2,5h ja vahepeal polnud tuul vaibunud. Jätkulend oli ikka kõvasti suuremas lennukis ja isegi paigalseistes oli tunne nagu seilaks kuskil merel. Tuulelipud lennujaamas ei saanud ka aru, kuhupoole lehvima peavad ja stjuardessidel oli tükk tegu tasakaalu hoidmisega. Kuna lend oli niikuinii ootele pandud, otsustasin pardaajakirjast välja otsida kõige kallima eseme. Siinkohal mõtlen, et oleks võinud ju kõige odavama ka valida, aega ju oli... Igatahes ennustus läks täppi ja 500€ kell oli täiesti olemas. Teine koht aga 320€ ja pastakas!? Salamisi lootsin, et näen reaalselt ka selle ostjat, aga jäi seekord ära.
Barcelonas tervitas 18-kraadine pühapäeva õhtupoolik. Päike oli juba peaaegu loojunud ning maad oli võtnud mõnus sume valgus. Lennujaama ühendus kesklinnaga on tihe ja kiire, 20 minutiga olin lõpp-peatuses kohal. Kuna telefon ei suutnud satelliite üles leida, tuli hotelli otsimisel appi võtta vana hea kaart. Suutsin ikka ühe ringi sisse tekitada, aga kuna sattusin muuhulgas ka La Ramblale, siis enda roostes kaardilugemisoskuse peale tige ei olnud. Rahvast oli palju, kes ajasid juttu, kes kiirustasid kuhugi, kes lahutasid meelt. Kui poleks üksi ja kohvritega olnud, oleksin tahtnud seda melu kauem nautida.
Koolituskeskus on hotelliga samal tänaval, mõned majad edasi. Ma vist natuke kardan, aga mõeldes kõikidele nendele tublidele õpetajatele, kes juba hakkama saanud on, siis vist pole hullu. Eks näis. Igatahes homme hakkan targaks!
Kristi
Kristi