Tervitused Kreekast. Olen põnevil ja juba ka jälle natuke targem. Järgneval viiel päeval saan loodetavasti uusi mõtteid ja inspiratsiooni kahel teemal, mis ka mind õpetajana otseselt puudutavad. Esiteks kaasav haridus - kuidas tulla toime erinevustega klassiruumis. Teiseks varajase koolist lahkumise teema. Mida teha õpilastega, et nende koolitee poolikuks ei jää?
Koolitusel osaleb 17 õpetajat Itaaliast, Küproselt, Kreekast, Rumeeniast, Leedust, Rootsist ja Eestist. Me kõik siin koolitusel õpetame tavaklassides erivajadustega õpilasi. Enamusel puudub aga selleks eriline õpe. Selleks, et kaasava hariduse raames erivajadustega õpilasi tavaklassis õpetada, on aga vaja teadmisi ja mis veel olulisem - valmisolekut erinevate vajadustega erinevaid õpilasi korraga ühes klassis õpetada. Mul on rõõm osaleda koolitusel, kus kõigil see valmisolek ka on.
Esimesel päeval jagasime oma kokkupuuteid erivajadustega õpilaste ning kaasava haridusega. Tore ja isegi lohutav oli kuulda, et kõikidel on samad mured ja ootused seoses kaasa haridusega. Igas riigis on süsteem olemas, kuidas ideeliselt erivajadustega õpilasi tavakooli kaasata ja kuidas nende vajadusi koolis rahuldada. Reaalsus kõikjal on aga see, et mõistvaid ja eriharidusega õpetajaid on vähe, süsteem vajab rohkem raha kui tegelikkuses olemas on, erivajadustega laste abistamise protsess on tehtud aeglaseks ja keeruliseks ja õpetajatelt oodatakse rohke kui nad suutelised andma on. Loodetavasti saame sellelt koolituselt mõtteid, kuidas eelmainitud probleeme vähendada/lahendada.
Tänased mõtted koolituselt, mida endaga kaasa võtan.
Me kõik oleme erilised, seega peaks õpetamine olema ka individuaalne. Laps peab saama oma võimetele vastavalt õppida (õpetaja peaks kohandama õppe vastavalt õpilasele, mitte õpilane ei pea kohanema õpetaja väljakujunenud õpetamisstiili ja ühtede nõuetega).
Kui aktsepteerime erinevustega klassiruumis, siis on meil õpetajatena palju lihtsam oma tööd teha. Stress väheneb ja kui õpetame lapsi vastavalt nende võimetele, siis vähenevad ka probleemid õpilastega (vähem läbikukkujaid, vähem kurbi õpilasi, vähem kurje lapsevanemaid). Lihtne öelda, raske teha, kuid proovima peab.
Koolitusel osaleb 17 õpetajat Itaaliast, Küproselt, Kreekast, Rumeeniast, Leedust, Rootsist ja Eestist. Me kõik siin koolitusel õpetame tavaklassides erivajadustega õpilasi. Enamusel puudub aga selleks eriline õpe. Selleks, et kaasava hariduse raames erivajadustega õpilasi tavaklassis õpetada, on aga vaja teadmisi ja mis veel olulisem - valmisolekut erinevate vajadustega erinevaid õpilasi korraga ühes klassis õpetada. Mul on rõõm osaleda koolitusel, kus kõigil see valmisolek ka on.
Esimesel päeval jagasime oma kokkupuuteid erivajadustega õpilaste ning kaasava haridusega. Tore ja isegi lohutav oli kuulda, et kõikidel on samad mured ja ootused seoses kaasa haridusega. Igas riigis on süsteem olemas, kuidas ideeliselt erivajadustega õpilasi tavakooli kaasata ja kuidas nende vajadusi koolis rahuldada. Reaalsus kõikjal on aga see, et mõistvaid ja eriharidusega õpetajaid on vähe, süsteem vajab rohkem raha kui tegelikkuses olemas on, erivajadustega laste abistamise protsess on tehtud aeglaseks ja keeruliseks ja õpetajatelt oodatakse rohke kui nad suutelised andma on. Loodetavasti saame sellelt koolituselt mõtteid, kuidas eelmainitud probleeme vähendada/lahendada.
Tänased mõtted koolituselt, mida endaga kaasa võtan.
Me kõik oleme erilised, seega peaks õpetamine olema ka individuaalne. Laps peab saama oma võimetele vastavalt õppida (õpetaja peaks kohandama õppe vastavalt õpilasele, mitte õpilane ei pea kohanema õpetaja väljakujunenud õpetamisstiili ja ühtede nõuetega).
Kui aktsepteerime erinevustega klassiruumis, siis on meil õpetajatena palju lihtsam oma tööd teha. Stress väheneb ja kui õpetame lapsi vastavalt nende võimetele, siis vähenevad ka probleemid õpilastega (vähem läbikukkujaid, vähem kurbi õpilasi, vähem kurje lapsevanemaid). Lihtne öelda, raske teha, kuid proovima peab.