Üks tuntud müüt ütleb, et Soome on üks parema haridussüsteemiga maa terves ilmas. Olles koos 16 riigist pärit õpetajatega, võin öelda, et see müüt elab - näiteks Kreekas, kus hiljutise kriisi ajal langesid õpetajate palgad veerandi võrra, näägutavad kõrged haridusametnikud oma maa õpetajaid, et nad ei ole nii tublid nagu Soome õpetajad. Hispaanlased on ka kuulnud, et Soomes, kaugel põhjamaal, kõladate tuulte ja jäise õhuga maal (kus ei paista kunagi päike ja kus ei saa suvel ujuda, sest vesi on torkivalt karge), on hariduse vallas Nokia leiutatud. Ja nii suunduvadki "haridusturistid" Soome, et oma silmaga näha Kaleva kandi haridusimet.
Soomlased on olnud osavad seda taevast (PISA-st) sülle kukkunud müüti ehk reklaamikampaaniat ära kasutama - nad on välja mõelnud neli sammast, millel nende maailma parim haridussüsteem templina kõrgub. Esiteks muidugi soomlasliku elufilosoofia kvintessents: vähem on rohkem (ing k less is more). Selle müüdi üheks tugitalaks on väide, et Soome õpilastel on minimaalset kodutööd - samas ütlesid mulle kõik õpilased, kellega vestlesin, et kodutöid antakse kogu aeg, noh, päevas kulub ikka tunnike sellele, kui usin olla. Vahel ikka rohkem ka. Mis on tõde?
Teiseks Soome hariduse sambaks on õpetajad, kes on hästi haritud (peab olema magistrikraad), lisaks muidugi suur tung ülikoolidesse õpetajaks õppima pääseda. Jorma Riikonen, õpetaja ja Valkeakoski linna haridusametnik, ütles, et tema sõbra poeg, kes lõpetas nii heade tulemustega gümnaasiumi, et oleks võinud hakata arstiks, juristiks või minna majandust õppima, otsustas hoopis õpetajaaameti kasuks. Õpetajad on Soome ühiskonnas hinnas.
Soome hariduse kolmandaks sambaks on tugisüsteem, mille eesmärgiks on jõuda iga õpilaseni, et ennetada ja lahendada probleeme. Neljandaks sambaks on võrdsuse põhimõte (mis kehtib küll põhikooli kohta), st et koolid ei saa õpilasi selekteerida, igas Soome piirkonnas peaks teoreetiliselt olema võrdsed võimalused hariduse saamiseks, lapsed saavad õppida kodule võimalikult lähedal asuvas koolis, raha ei tohi lapsevanamatelt mitte ühelgi tingimusel koguda (kõik on põhikoolis õpilastele tasuta). Ja veel, väga väikestele koolidele makstakse lisaraha, sest ainult "pearahast" ära ei ala - see on väga oluline, sest väikestes koolides on tegelikult suurepärased võimalused õppimiseks: klassid on väikesed ja õpetajatel on võimalus iga õpilaseni jõuda. Lisaks muidugi see, et koolid on maapiirkondades sageli kogukonna südameks. Soomlased oskavad oma haridusmüüti hästi müüa.
Täna külastasime Espoos asuvat Olari kooli (majas õpivad nii põhikooli vanema astme kui ka gümnaasiumiõpilased), mis on ligi 30 aasta vanune ja kokku õpib koolis 600 õpilase ringis. Olari gümnaasiumiastmesse pole lihtne õppima pääseda, sest soovijaid on tavaliselt tublisti rohkem kui kohti - sisse pääsevad need, kelle põhikooli lõputunnistuse keskmine hinne on kõrge. Peaaegu kõik selle kooli lõpetajad lähevad edasi õppima ülikoolidesse (ühes teises koolis kuulsime, et ainult väike osa gümnaasiumilõpetajatest pääseb ülikooli edasi õppima).
Niisiis, Olari gümnaasium ... Ma ei saa üle kiusatusest lisada postitusele üks kooli välisvaade, sest maja ees ja taga, nagu Soomes kombeks, on väga palju jalgrattaid. Tore, et ka meie kooli ette on viimastel aastatel ilmunud aina rohkem jalgrattaid.
Soomlased on olnud osavad seda taevast (PISA-st) sülle kukkunud müüti ehk reklaamikampaaniat ära kasutama - nad on välja mõelnud neli sammast, millel nende maailma parim haridussüsteem templina kõrgub. Esiteks muidugi soomlasliku elufilosoofia kvintessents: vähem on rohkem (ing k less is more). Selle müüdi üheks tugitalaks on väide, et Soome õpilastel on minimaalset kodutööd - samas ütlesid mulle kõik õpilased, kellega vestlesin, et kodutöid antakse kogu aeg, noh, päevas kulub ikka tunnike sellele, kui usin olla. Vahel ikka rohkem ka. Mis on tõde?
Teiseks Soome hariduse sambaks on õpetajad, kes on hästi haritud (peab olema magistrikraad), lisaks muidugi suur tung ülikoolidesse õpetajaks õppima pääseda. Jorma Riikonen, õpetaja ja Valkeakoski linna haridusametnik, ütles, et tema sõbra poeg, kes lõpetas nii heade tulemustega gümnaasiumi, et oleks võinud hakata arstiks, juristiks või minna majandust õppima, otsustas hoopis õpetajaaameti kasuks. Õpetajad on Soome ühiskonnas hinnas.
Soome hariduse kolmandaks sambaks on tugisüsteem, mille eesmärgiks on jõuda iga õpilaseni, et ennetada ja lahendada probleeme. Neljandaks sambaks on võrdsuse põhimõte (mis kehtib küll põhikooli kohta), st et koolid ei saa õpilasi selekteerida, igas Soome piirkonnas peaks teoreetiliselt olema võrdsed võimalused hariduse saamiseks, lapsed saavad õppida kodule võimalikult lähedal asuvas koolis, raha ei tohi lapsevanamatelt mitte ühelgi tingimusel koguda (kõik on põhikoolis õpilastele tasuta). Ja veel, väga väikestele koolidele makstakse lisaraha, sest ainult "pearahast" ära ei ala - see on väga oluline, sest väikestes koolides on tegelikult suurepärased võimalused õppimiseks: klassid on väikesed ja õpetajatel on võimalus iga õpilaseni jõuda. Lisaks muidugi see, et koolid on maapiirkondades sageli kogukonna südameks. Soomlased oskavad oma haridusmüüti hästi müüa.
Täna külastasime Espoos asuvat Olari kooli (majas õpivad nii põhikooli vanema astme kui ka gümnaasiumiõpilased), mis on ligi 30 aasta vanune ja kokku õpib koolis 600 õpilase ringis. Olari gümnaasiumiastmesse pole lihtne õppima pääseda, sest soovijaid on tavaliselt tublisti rohkem kui kohti - sisse pääsevad need, kelle põhikooli lõputunnistuse keskmine hinne on kõrge. Peaaegu kõik selle kooli lõpetajad lähevad edasi õppima ülikoolidesse (ühes teises koolis kuulsime, et ainult väike osa gümnaasiumilõpetajatest pääseb ülikooli edasi õppima).
Niisiis, Olari gümnaasium ... Ma ei saa üle kiusatusest lisada postitusele üks kooli välisvaade, sest maja ees ja taga, nagu Soomes kombeks, on väga palju jalgrattaid. Tore, et ka meie kooli ette on viimastel aastatel ilmunud aina rohkem jalgrattaid.
Kell on juba tublisti üle südaöö, teen lühidalt. Olari koolis on kaks laboratooriumi, kus saab keemia- ja füüsikakatseid teha. Lisaks veel ruum, kus katsevahendeid ja materjale hoitakse. Kahju, et meie kool pärast remonti selles osas vaeslapseks jäi. Lisaks külastavad õpilased perioodiliselt kooli läheduses asuvaid firmasid, et näha, kuidas keemias ja füüsikas õpitavat päriselt rakendatakse. Ja mitte ainult ei vaadata, vaid tehakse midagi ja lahendatakse tõelisi probleeme, mis nendes ettevõttetes ette tulevad. Selline tore koostöö kooli ja firmade vahel.
Järgmisel pildil on näha klassiruumi, kus on laudadel sõbralikult koos nii paberraamatud ja vihikud kui ka tahvelarvutid. Igal gümnasistil peab iga päev koolis kaasas olema tahvelarvuti või sülearvuti. Päris palju kasutatakse e-õpikuid (need ei erine sisu poolest paberõpikutest, pigem pakuvad need lisavõimalusi, nt saab mingi teema kohta videoid vaadata jmt veebi poolt pakutavad võimalused) ja veebikeskkondi suhtlemiseks, tööülesannete jagamiseks ja koostööks. Kui kõik läheb plaanipäraselt, teevad õpilased kõik riigieksamid mõne aasta pärast arvutiga.
Järgmisel kahel pildil on näha, kuidas näeb välja sama ruum (nimetagem seda sööklaks või aatriumiks), mis asub koolimaja südames. Kord on see täidetud sööjatega, mõne aja mööduses istuvad seal aga rühmades jutlevad või õppivad inimesed.
Paar sõna veel õppeainete lõimimise kohta, mida näiteks Olari põhikooli vanemas astmes esimest korda katsetatakse. Nimelt on aasta peale ära jagatud kaheksa projektipäeva, mil 7. ja 8. klassi õpilastel tavapäraseid õppetunde ei ole. Nendel päevadel töötavad õpilased 3-liikmeliste rühmadena mingi teema kallal, mille nad on ise enne esimest projektipäeva valinud (üldiseks teemaks oli "Vesi"). Lisaks peavad nad valima igast ainerühmast ühe aine, mille nad lõimivad oma töösse, nt loodusainetest geograafia, keeltest soome ja inglise keel jne. Igal rühmal on võimalus teatud ajal käia kindlate aineõpetajate juures abi saamas, üldiselt on tööjuhendid veebikeskkonnas. Töö peab valmis saama maikuuks - siis esitatakse ka oma töid. Lisaks peetakse ka päevikut, kuhu pannakse kirja tehtud tegevused ja loetud või kasutatud allikad. Projektipäevadel liiguvad õpilased mööda maja pisikeste rühmadena ringi, suhtlevad vajaduse korral mõne õpetajaga ning leiavad endale mugava koha õppimiseks koridoris, aatriumis, raamatukogus või mujal. Aga see on nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks uus asi - eks paistab, kuidas Olari koolil see projekt edenema hakkab. Ja veel - Soome uus õppekava eeldab koolidelt sellist teemapõhist õppimist (soome k ilmiöpohjainen oppiminen; inglise k topic-based learning), tõsi küll, see ei pea hõlmama õppeaastast kuigi pikka perioodi ja ainetunnid ei kao kuhugi.
Ja veel üks mõte. Meil kui soomeugrilastel, soome keele sugulaskeele kõnelejatel, on võrreldes teiste maailma "haridusturistidega" see eelis, et me saame soome keelest päris hästi aru, st me mõistame, mida Soome koolis räägitakse, me saame lugeda nende õpikuid ja tööjuhendeid, tööplaane, me saame suhelda Soome õpetajatega nende emakeeles. Seda peaks rohkem ära kasutama, seda ei ole raske ära kasutada (laevapilet edasi-tagasi maksab mõnikümmend eurot).
Lähen magama, tahan seda postitust veel jätkata, sest päris mitu tähelepanekut jäi kirja panemata.
Priit