Kas teadsite, et Soomes ehitatakse üle 60% maailma jäälõhkujatest? Kas teadsite, et Soomes valminud jäämurdja läheb läbi mitme meetri paksuse jää? Nokiat enam ei ole ja Soome paberitööstus on kreenis, sest inimesed kasutavad nutikate seadmete kiire leviku tõttu vähem paberit. Soome paistab maailmas silma nutimängude väljatöötajana. Soomes on õppimine ja õpetajad hinnas - õpetaja töökohale kandideerib sageli mitukümmend soovijat, klassiõpetajaks pääseb ülikooli õppima üks soovija kümnest, suurem osa õpetajaid leiab, et ühiskond väärtustab nende tööd. Soomes käib diskussioon, kas liituda NATO-ga või mitte. Soomlased nimetavad end iseenesestmõistetavalt paljukultuurseks riigiks ja Vesa Pyhanen, Lintumetsä kooli ajalooõpetaja, ütles, et Vene aeg oli Soome jaoks pigem hea aeg - sel ajal sai soome keel rohkem vabadust ja õigusi, 19. sajandi lõpus oli soome kunsti kuldaeg, ligi sajandi jooksul polnud sõda. Toomkiriku juures Senati väljakul seisab Aleksander II kuju (meie võtsime Peeter Suure kuju Vabaduse väljakult juba ammu maha). Soomlastel on rootslastega ajalooline kana kitkuda, aga eestlased ja soomlased on nagu õde ja vend.
Need on mõned mõtteuidud tänasest Helsingi ekskursioonist ja kahest loengust, mille eesmärgiks oli tutvustada Soomet, soomlasi ja Soome haridussüsteemi. Huvitav oli vestelda sakslaste, itaallaste, hispaanlaste, portugallaste ja luksemburglastega, kellel oli suur huvi Soome ja samas ka Eesti vastu. Sakslastele tutvustasin end Friedrichina (sellest ongi eesti nimi "Priit" tulnud) ja itaallastel palusin end lihtsalt Fredericoks kutsuda. Kuigi lõunamaalastel on oktoobrikuises Helsingis pidevalt külm, siis tegelikult on nende jaoks põhjamaaga tutvumine sama huvitav nagu meie jaoks Itaalia väisamine. Tuntakse huvi Eesti ja Soome suhete vastu ja oodatakse Tallinna külastust. Järjekordselt sai kinnitust, et eestlased ja (ida)sakslased saavad maailmaasjadest ja ajaloo kulgemisest üsna ühtemoodi aru.
Ja lõpuks veel mõned uitmõtted. Kuulus Templiväljaku kirik, mis on kalju sisse raiutud, kihas turistidest, kes ei istunud ega mõtisklenud, vaid kõndisid ringi, käes sähvivad ja piiksuvad masinakesed. Kõiki näis kannustavat soov mitte kohal olla, vaid midagi välisel kõvakettal endaga kaasa, mujale viia. See jättis väga pealiskaudse mulje. Õnneks asub Kamppi linnaosa keskväljakul Vaikuse kabel, mis on 2012. aastal valminud omapärase kujuga väljast oranži värvi puitehitus, kuhu sisenemise järel ei räägita, ei kasutata nutiseadmeid, ei pildistata ... Helsingi südame kõrval Vaikuse kabelis istudes tekkis hetkeks tõelise vaikuse kogemus (nagu kirikus enne jumalateenistuse või teatris enne etenduse algust). See ei kestnud küll kaua, sest uks käis ja keegi sisenes. Aga üks noormees oli enne mind seal kirikus, kergelt küürus ja käsipõsakil, ja ta jäi minust sinna maha.
See on Vaikuse kabel väljastpoolt (seestpoolt ei tohi seda keegi pildistada, selle sisemust saab ainult vahetult kohal viibides kogeda).
Priit
Need on mõned mõtteuidud tänasest Helsingi ekskursioonist ja kahest loengust, mille eesmärgiks oli tutvustada Soomet, soomlasi ja Soome haridussüsteemi. Huvitav oli vestelda sakslaste, itaallaste, hispaanlaste, portugallaste ja luksemburglastega, kellel oli suur huvi Soome ja samas ka Eesti vastu. Sakslastele tutvustasin end Friedrichina (sellest ongi eesti nimi "Priit" tulnud) ja itaallastel palusin end lihtsalt Fredericoks kutsuda. Kuigi lõunamaalastel on oktoobrikuises Helsingis pidevalt külm, siis tegelikult on nende jaoks põhjamaaga tutvumine sama huvitav nagu meie jaoks Itaalia väisamine. Tuntakse huvi Eesti ja Soome suhete vastu ja oodatakse Tallinna külastust. Järjekordselt sai kinnitust, et eestlased ja (ida)sakslased saavad maailmaasjadest ja ajaloo kulgemisest üsna ühtemoodi aru.
Ja lõpuks veel mõned uitmõtted. Kuulus Templiväljaku kirik, mis on kalju sisse raiutud, kihas turistidest, kes ei istunud ega mõtisklenud, vaid kõndisid ringi, käes sähvivad ja piiksuvad masinakesed. Kõiki näis kannustavat soov mitte kohal olla, vaid midagi välisel kõvakettal endaga kaasa, mujale viia. See jättis väga pealiskaudse mulje. Õnneks asub Kamppi linnaosa keskväljakul Vaikuse kabel, mis on 2012. aastal valminud omapärase kujuga väljast oranži värvi puitehitus, kuhu sisenemise järel ei räägita, ei kasutata nutiseadmeid, ei pildistata ... Helsingi südame kõrval Vaikuse kabelis istudes tekkis hetkeks tõelise vaikuse kogemus (nagu kirikus enne jumalateenistuse või teatris enne etenduse algust). See ei kestnud küll kaua, sest uks käis ja keegi sisenes. Aga üks noormees oli enne mind seal kirikus, kergelt küürus ja käsipõsakil, ja ta jäi minust sinna maha.
See on Vaikuse kabel väljastpoolt (seestpoolt ei tohi seda keegi pildistada, selle sisemust saab ainult vahetult kohal viibides kogeda).
Priit