Täna hommikul olid kõik kuidagi elevil, sest algamas oli meie viimane kursusepäev.
Kõik kursuslased olid teinud kodutöö. Selleks oli esitlus, milles oli vaja tutvustada üht aspekti oma igapäevatöös, kirjeldamaks kokkupuudet multikultuursusega või erinevustega laiemas plaanis üldse, sellega kaasnevate eelarvamuste, ootuste, probleemide, stereotüüpidega, ka diskrimineerimisega jms. Tuli vaadata kõrvalt ennast ning kirjeldada, kuidas sa tekkinud probleeme lahendad. Lisaks pakkuda välja lahendusi ning tehnikaid, praktilisi tegevusi, kuidas tekkinud probleemide ja vääritimõistmisega toime tulla.
Esitlustele järgnesid arutelud, mis olid ülimalt huvitavad ja harivad. Väga väärtuslik osa sellest koolitusest üldse, oli just kogemuste vahetamine kolleegidega. Ja tegelikult on probleemid ju kõigil üldjoontes samad - ikka erivajadustega õpilased, õpetajate suur töökoormus, probleemid vanematega jne, jne.
Mina otsustasin rääkida meie koolist, sellest, et meil on palju venekeelseid õpilasi ja me oleme pärit mitte väga prestiižikast rajoonist ja sellest, milliseid stereotüüpe see endaga kaasa toob. Tegin PPt esitluse, kus esmalt tutvustasin meie kooli, selle seotust asukohaga ja missuguseid eelarvamusi just kooli asukoht on kaasa toonud. Olen väga tihti lastega kuhugi koolist väljapoole minnes kuulnud kommentaare a la "Ah te olete Lasnamäelt! Oh üllatust, nii viisakad lapsed!" Miskipärast oodatakse, et me oleme lärmakad, ebaviisakad jms. Ka mitmed uued kolleegid on tunnistanud, et ei oodanud, et meie kool nii tore on.
Eelarvamused on visad kaduma. Teadmatus tekitab hirmu ja viha.
Ja võtsin just täna lahti Delfi, et vaadata, mis ka kodus vahepeal juhtunud on, ja mida ma loen - rassistid on rünnanud mustanahalisi liitlasvägede sõdureid! No ei ole lihtsalt võimalik! Et kui ta on teistmoodi, siis järelikult ma ei tea, mida temalt oodata, seega - igaks juhuks vihkan...
Pärastlõunal tuli üks vihmasabin. Ja enne pimedat käisin ujumas. Vesi oli mõnus, kuigi kohalik hotellipapi väristas õlgu ja arvas, et küllap ikka külm oli.
Kohalikud on väga sõbralikud. Nad on väga rõõmsad, kui keegi näitab üles huvi nende või nende maa vastu, ja alati valmis vestlema, selgitama, aitama. Inglise keelt räägib siin vist küll igaüks. Muidugi osatakse ka vene keelt. Paljude poodide ustel on sildid, et siin räägitakse vene keelt. Ja vene keelt kuuleb tõesti igal sammul.
Kell 17.30 läheb meil siin pimedaks. Ja see juhtub lõunamaale omaselt kiiresti. Aga õhtud on soojad ja sumedad.
19.30 kohtume oma tiimiga alati õhtusöögilauas ja juttu jätkub kauemaks. Tundub, et õhtusöök on siinmail tähtsaim ja toekaim eine päevas. Valikus on sea-, lamba-, kanaliha, nelja-viit sorti salatid, kartul, riis, juurviljad, magustoiduvalik. Ja kõik on ülimaitsev! Ilmselt saabun tagasi koju nii mitmegi ülekiloga.
Homse päeva veedame ekskurseerides Küprosel, Limassolist väljaspool.
Külli
Kõik kursuslased olid teinud kodutöö. Selleks oli esitlus, milles oli vaja tutvustada üht aspekti oma igapäevatöös, kirjeldamaks kokkupuudet multikultuursusega või erinevustega laiemas plaanis üldse, sellega kaasnevate eelarvamuste, ootuste, probleemide, stereotüüpidega, ka diskrimineerimisega jms. Tuli vaadata kõrvalt ennast ning kirjeldada, kuidas sa tekkinud probleeme lahendad. Lisaks pakkuda välja lahendusi ning tehnikaid, praktilisi tegevusi, kuidas tekkinud probleemide ja vääritimõistmisega toime tulla.
Esitlustele järgnesid arutelud, mis olid ülimalt huvitavad ja harivad. Väga väärtuslik osa sellest koolitusest üldse, oli just kogemuste vahetamine kolleegidega. Ja tegelikult on probleemid ju kõigil üldjoontes samad - ikka erivajadustega õpilased, õpetajate suur töökoormus, probleemid vanematega jne, jne.
Mina otsustasin rääkida meie koolist, sellest, et meil on palju venekeelseid õpilasi ja me oleme pärit mitte väga prestiižikast rajoonist ja sellest, milliseid stereotüüpe see endaga kaasa toob. Tegin PPt esitluse, kus esmalt tutvustasin meie kooli, selle seotust asukohaga ja missuguseid eelarvamusi just kooli asukoht on kaasa toonud. Olen väga tihti lastega kuhugi koolist väljapoole minnes kuulnud kommentaare a la "Ah te olete Lasnamäelt! Oh üllatust, nii viisakad lapsed!" Miskipärast oodatakse, et me oleme lärmakad, ebaviisakad jms. Ka mitmed uued kolleegid on tunnistanud, et ei oodanud, et meie kool nii tore on.
Eelarvamused on visad kaduma. Teadmatus tekitab hirmu ja viha.
Ja võtsin just täna lahti Delfi, et vaadata, mis ka kodus vahepeal juhtunud on, ja mida ma loen - rassistid on rünnanud mustanahalisi liitlasvägede sõdureid! No ei ole lihtsalt võimalik! Et kui ta on teistmoodi, siis järelikult ma ei tea, mida temalt oodata, seega - igaks juhuks vihkan...
Pärastlõunal tuli üks vihmasabin. Ja enne pimedat käisin ujumas. Vesi oli mõnus, kuigi kohalik hotellipapi väristas õlgu ja arvas, et küllap ikka külm oli.
Kohalikud on väga sõbralikud. Nad on väga rõõmsad, kui keegi näitab üles huvi nende või nende maa vastu, ja alati valmis vestlema, selgitama, aitama. Inglise keelt räägib siin vist küll igaüks. Muidugi osatakse ka vene keelt. Paljude poodide ustel on sildid, et siin räägitakse vene keelt. Ja vene keelt kuuleb tõesti igal sammul.
Kell 17.30 läheb meil siin pimedaks. Ja see juhtub lõunamaale omaselt kiiresti. Aga õhtud on soojad ja sumedad.
19.30 kohtume oma tiimiga alati õhtusöögilauas ja juttu jätkub kauemaks. Tundub, et õhtusöök on siinmail tähtsaim ja toekaim eine päevas. Valikus on sea-, lamba-, kanaliha, nelja-viit sorti salatid, kartul, riis, juurviljad, magustoiduvalik. Ja kõik on ülimaitsev! Ilmselt saabun tagasi koju nii mitmegi ülekiloga.
Homse päeva veedame ekskurseerides Küprosel, Limassolist väljaspool.
Külli