Mida me siis ikkagi täna oma klassiruumis õpilastele õpetame? Mina õppisin veel oma viimasel keskkooli kevadelgi (2005) koolis kuulama ja vaikselt paigal istuma (sirge seljaga). Meil ei olnud klassis ühtegi teise nahavärvi, erilise usu või kommetega, mis tahes haridusliku erivajadusega õpilast. Me olime kõik ühesugused. Ainult mõned said paremaid hindeid ja mõned halvemaid. Koolis ärritas mind kõige rohkem klassikaaslaste küsimus: "Kuidas sul kontrolltöö läks? Mis hinde sa said?". "Mis vahet sel on? Mis vahet sel kõigel üldse on, ma ei mäleta ega kasuta seda kõike hiljem elus nagunii," mõtlesin neile vastu ja ütlesin: "hästi, viie, ja sul?" Tavaliselt ei tuupinud ma midagi pähe, see käis mu põhimõtete vastu. See on ühtlasi üks nendest põhjustest, miks olen kaks eriala kõrgkoolis pooleli jätnud. Algklassides meeldis mulle asju pähe õppida, aga 10. klassis enam mitte. Mina sain seda endale lubada, kuna head hinded tulid ikkagi. Teised tuupisid, neil ei vedanud.
Mis mulle siis koolis meeldis, et lõpudiplomi ikkagi kätte sain? Seal oli hea mugav käia, ma pidin enamuse ajast lihtsalt istuma ja kuulama, kirjutasin enda jaoks midagi üles, aga muidu mõtlesin niisama elust erilist aktiivsust välja näitamata.
Mis mulle siis koolis meeldis, et lõpudiplomi ikkagi kätte sain? Seal oli hea mugav käia, ma pidin enamuse ajast lihtsalt istuma ja kuulama, kirjutasin enda jaoks midagi üles, aga muidu mõtlesin niisama elust erilist aktiivsust välja näitamata.
Minu aktiivsust polnud vaja, kuna klassis oli alati üks aktiivne inimene juba olemas - õpetaja. Tema tegi kogu töö ja pingutuse ära, et meil kõigil eksamil head tulemused oleks.
Rääkisime sellest muuhulgas eilsel koolituspäeval. Kirjutasin oma paberitesse skeemide kõrvale järgmise lause: "Toimub õpetamine, aga kas õppimine toimub, seda ei oska keegi kinnitada."
Rääkisime sellest muuhulgas eilsel koolituspäeval. Kirjutasin oma paberitesse skeemide kõrvale järgmise lause: "Toimub õpetamine, aga kas õppimine toimub, seda ei oska keegi kinnitada."
Minu sõnum ei ole kindlasti see, et traditsiooniline õpetamise meetod peaks olema ära keelatud. Tahan öelda, et loenguvormi kõrvale võiks lisanduda ka teised võtted. Tööturg ja ühiskond ootab tänastelt õpilastelt palju enamat kui pelgalt head hinded. T. Wagner toob välja seitse tööalaselt, kõrgkoolis ja kodanikuks olemiseks vajalikku ellujäämisoskust (minu tõlge):
1. Kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamise oskus;
2. Koostöö, võrgustikutöö;
3. Paindlikkus ja kohanemisvõime;
4. Initsiatiiv ja ettevõtlikkus;
5. Efektiivne suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus;
6. Infooskused;
7. Uudishimu ja kujutlusvõime.
Nimekiri ei ole kindlasti täielik. Käsitlesin oma BA-töös muuhulgas erinevaid teisi lähenemisi, keda huvitab. Aga läheme teemaga edasi ja tuletame siinkohal meelde vana head õppimise püramiidi. Koolitus, kuhu mina tulin, on koostöös õppimisest 'cooperative learning'. Hetkel sellesse konkreetsesse meetodisse ei lähe, alustame natukene kaugemalt.
Mis võib juhtuda rühmatööd tehes valesti?
Tavalises grupitöös istuvad õpilased koos juhuslikult ja peavad töötama koos ühe ülesandega. Paraku ilmnes ka minu lõputöö raames tehtud intervjuudest, et valdavalt kasutavad õpetajad rühma- või paaristööd selliselt. Mis võib aga minna sel viisil rühmatööd tehes valesti?
Õpetaja annab oma võimu käest
Meie, õpetajad oleme nii harjunud olema tähelepanu keskpunktis, esinema, esitlema, küsima.. klassi ees seisma. Muutunud õpikäsitus surub meile peale uut rolli, paljud võtavad vastu selle rõõmuga, on neid, kes tahavad endiselt klassis kõige aktiivsemad ja tähtsamad olla. Siinkohal ütlen küll ausalt välja, et minu arvates ei ole klassis kõige tähtsam õpetaja. Õpetaja on ka oluline, kuid õpetaja ülesanne on lahti lasta, astuda tagasi ja lasta õpilastel särada. Alles siis näeme, mis tegelikult klassis toimub: kes, kui palju kaasatud on, kes, mismoodi, millele reageerib, kuidas õpilased omavahel hakkama saavad. Kes, kui palju ja kuidas õpib. Ellu astudes ei leidu tavaliselt inimesi, kes sulle ette ütlevad, mida ja millal teha.
1. Kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamise oskus;
2. Koostöö, võrgustikutöö;
3. Paindlikkus ja kohanemisvõime;
4. Initsiatiiv ja ettevõtlikkus;
5. Efektiivne suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus;
6. Infooskused;
7. Uudishimu ja kujutlusvõime.
Nimekiri ei ole kindlasti täielik. Käsitlesin oma BA-töös muuhulgas erinevaid teisi lähenemisi, keda huvitab. Aga läheme teemaga edasi ja tuletame siinkohal meelde vana head õppimise püramiidi. Koolitus, kuhu mina tulin, on koostöös õppimisest 'cooperative learning'. Hetkel sellesse konkreetsesse meetodisse ei lähe, alustame natukene kaugemalt.
Mis võib juhtuda rühmatööd tehes valesti?
Tavalises grupitöös istuvad õpilased koos juhuslikult ja peavad töötama koos ühe ülesandega. Paraku ilmnes ka minu lõputöö raames tehtud intervjuudest, et valdavalt kasutavad õpetajad rühma- või paaristööd selliselt. Mis võib aga minna sel viisil rühmatööd tehes valesti?
- Kokku lähevad sõbrad;
- Osa õpilasi jääb rühmadest välja;
- Rühma siseselt ei ole kõik võrdselt kaasatud;
- Üks õpilane rühmas teeb töö teiste eest ära, kuna a) teised ütlevad talle, et tee; b) ta ei usalda teisi piisavalt ja teeb ise;
- Õpilased küsivad probleemi korral abi õpetajalt mitte rühmakaaslaselt;
- jne..
Õpetaja annab oma võimu käest
Meie, õpetajad oleme nii harjunud olema tähelepanu keskpunktis, esinema, esitlema, küsima.. klassi ees seisma. Muutunud õpikäsitus surub meile peale uut rolli, paljud võtavad vastu selle rõõmuga, on neid, kes tahavad endiselt klassis kõige aktiivsemad ja tähtsamad olla. Siinkohal ütlen küll ausalt välja, et minu arvates ei ole klassis kõige tähtsam õpetaja. Õpetaja on ka oluline, kuid õpetaja ülesanne on lahti lasta, astuda tagasi ja lasta õpilastel särada. Alles siis näeme, mis tegelikult klassis toimub: kes, kui palju kaasatud on, kes, mismoodi, millele reageerib, kuidas õpilased omavahel hakkama saavad. Kes, kui palju ja kuidas õpib. Ellu astudes ei leidu tavaliselt inimesi, kes sulle ette ütlevad, mida ja millal teha.
Mailis