Hommikul oli taas imeilus ilm. Suvi, mis suvi.
Tänase koolipäeva teemaks oli stigmatiseerimine. Stigmatiseerimine on häbimärgistamine - kellelegi või millelegi, kes ei liigitu „normaalseks“, on mõtteliselt külge pandud märk, mis on negatiivse tähendusega. Stigmatiseeritud isikuid tõrjutakse, välditakse, diskrimineeritakse. Normaalsuse mõiste aga erineb kultuuriti.
Tutvusime Ameerika sotsioloogiateadlase Erving Goffmani (1922-1982) uurimusega stigmatiseerimisest ühiskonnas.
Erving Goffman („Notes on the Management of Spoiled Identity“, 1963) toob välja kolme tüüpi stigmad:
Tegelikult oli vägagi vajalik aeg-ajalt süüvida enese käitumisse ja hoiakutesse ning tunnistada, et igapäevases koolielus, erinevustega kokku puutudes on negatiivsed hoiakud oi, kui kerged tekkima. Aga kuidas seda vältida?
Jõudsime välja võlusõnani - haritus. See, mida me ei tunne, mis on erinev - seda me kardame, väldime, lükkame eemale, vihkame. Sest nii on lihtsam (vist?). Sest see ei nõua süvenemist ega aega.
Praktilise tööna tegime rollimängu. Olime 2-3 gruppides. Oli vaja luua situatsioon koolielust, kus on tõrjutu ja kiusaja. Kirjeldada tausta, tingimusi ning etendada üks olukord. Pärast analüüsisime, mis juhtus, miks juhtus, kes kuidas ennast tundis ja millised oleksid lahendused.
See rollimäng pani ennast kõrvalt vaatama ja nö teise inimese kingadesse astuma.
Rollimänge tasub teha ka õpilastega. Hea võte - vestlemine tühja tooliga: kiusatav pannakse istuma tühja tooliga vastamisi. Ta kujutab ette, et sellel istub kiusaja, ja räägib talle oma tunnetest, küsib küsimusi. Siis kui ta on ennast tühjaks rääkinud, läheb teine õpilane sinna toolile ja püüab olla see kiusaja ning püüab talle vastata ja selgitada, miks ta just niimoodi käitus.
Heaks lahenduseks tõrjutud õpilase kaasamiseks on anda talle mingi ülesanne, vastutus, vajadus midagi ise teha. Grupiprotsessid vajavad õpetajapoolset tarka juhtimist. Õpetaja võiks näiteks rühmatöödeks rühmad ise kokku panna, pinginaabreid teatud aja tagant vahetada. Loomulikult vajab igaüks tunnustust ja head sõna, koostöö koduga on tähtis. Kutsuda kokku peresid ühisteks üritusteks, teemaõhtuteks, töötubadeks jne. Suhelda, suhelda.
Pärastlõunal hakkas ilm jälle pilve kiskuma. Meie ungarlannadega otsustasime minna Limassoli vanalinna avastama. Palusime oma kena autojuhti, et too meid vanalinnas maha paneks, koju plaanisime jalgsi tulla - kuulu järgi asus meie hotell umbes 6 km kaugusel vanalinnast.
Limassol on Küprose suuruselt teine linn, saare suurim sadam, kaasaegne turismi- ja veinitootmise piirkonna keskus. Limassoli kutsutakse ka hellitavalt Küprose Rivieraks.
Vanalinnas on mõnusalt kitsad tänavad kohvikute ja poekestega, rõdukastid lilledega ja kassid, kassid… On tunda ajaloolist hõngu. Osad vanad majad on kenasti restaureeritud, küll aga hakkab silma, et paljud hooned vajaksid rikast kosilast.
Tänase koolipäeva teemaks oli stigmatiseerimine. Stigmatiseerimine on häbimärgistamine - kellelegi või millelegi, kes ei liigitu „normaalseks“, on mõtteliselt külge pandud märk, mis on negatiivse tähendusega. Stigmatiseeritud isikuid tõrjutakse, välditakse, diskrimineeritakse. Normaalsuse mõiste aga erineb kultuuriti.
Tutvusime Ameerika sotsioloogiateadlase Erving Goffmani (1922-1982) uurimusega stigmatiseerimisest ühiskonnas.
Erving Goffman („Notes on the Management of Spoiled Identity“, 1963) toob välja kolme tüüpi stigmad:
- Isikuliste tunnuste stigma – psüühikahäire, vangisolek, sõltuvus, alkoholism, homoseksuaalsus, töötus, enesetapukatsed ja radikaalne poliitiline käitumine jne;
- Kehaline stigma – keha füüsilised moonutused;
- Grupi identiteedi stigma – tuleneb sellest, et ollakse teatud rassist, rahvusest, religioonist jne.
Tegelikult oli vägagi vajalik aeg-ajalt süüvida enese käitumisse ja hoiakutesse ning tunnistada, et igapäevases koolielus, erinevustega kokku puutudes on negatiivsed hoiakud oi, kui kerged tekkima. Aga kuidas seda vältida?
Jõudsime välja võlusõnani - haritus. See, mida me ei tunne, mis on erinev - seda me kardame, väldime, lükkame eemale, vihkame. Sest nii on lihtsam (vist?). Sest see ei nõua süvenemist ega aega.
Praktilise tööna tegime rollimängu. Olime 2-3 gruppides. Oli vaja luua situatsioon koolielust, kus on tõrjutu ja kiusaja. Kirjeldada tausta, tingimusi ning etendada üks olukord. Pärast analüüsisime, mis juhtus, miks juhtus, kes kuidas ennast tundis ja millised oleksid lahendused.
See rollimäng pani ennast kõrvalt vaatama ja nö teise inimese kingadesse astuma.
Rollimänge tasub teha ka õpilastega. Hea võte - vestlemine tühja tooliga: kiusatav pannakse istuma tühja tooliga vastamisi. Ta kujutab ette, et sellel istub kiusaja, ja räägib talle oma tunnetest, küsib küsimusi. Siis kui ta on ennast tühjaks rääkinud, läheb teine õpilane sinna toolile ja püüab olla see kiusaja ning püüab talle vastata ja selgitada, miks ta just niimoodi käitus.
Heaks lahenduseks tõrjutud õpilase kaasamiseks on anda talle mingi ülesanne, vastutus, vajadus midagi ise teha. Grupiprotsessid vajavad õpetajapoolset tarka juhtimist. Õpetaja võiks näiteks rühmatöödeks rühmad ise kokku panna, pinginaabreid teatud aja tagant vahetada. Loomulikult vajab igaüks tunnustust ja head sõna, koostöö koduga on tähtis. Kutsuda kokku peresid ühisteks üritusteks, teemaõhtuteks, töötubadeks jne. Suhelda, suhelda.
Pärastlõunal hakkas ilm jälle pilve kiskuma. Meie ungarlannadega otsustasime minna Limassoli vanalinna avastama. Palusime oma kena autojuhti, et too meid vanalinnas maha paneks, koju plaanisime jalgsi tulla - kuulu järgi asus meie hotell umbes 6 km kaugusel vanalinnast.
Limassol on Küprose suuruselt teine linn, saare suurim sadam, kaasaegne turismi- ja veinitootmise piirkonna keskus. Limassoli kutsutakse ka hellitavalt Küprose Rivieraks.
Vanalinnas on mõnusalt kitsad tänavad kohvikute ja poekestega, rõdukastid lilledega ja kassid, kassid… On tunda ajaloolist hõngu. Osad vanad majad on kenasti restaureeritud, küll aga hakkab silma, et paljud hooned vajaksid rikast kosilast.
Uudistasime lähedalt suurt õigeusu kirikut – Agia Napa katedraali, millel on kuppelvõlvid ja kaks torni. See on ehitatud XIX sajandi lõpus Neitsi Maarja auks. Katedraalis hoitakse püha reliikviat - Püha Veronica lina, mille ta olevat ulatanud Kristusele Kolgata teel.
Kahjuks olid uksed kinni ja meil jäi üle seda kaunidust vaid väljast imetleda.
Kahjuks olid uksed kinni ja meil jäi üle seda kaunidust vaid väljast imetleda.
Jõuame Cami Kabiri mošee juurde, mille minarett kõrgub kvartali kohal. Noored tõmmud mehed koristavad mošee sisehoovi ja katust. Kui me pühakotta sisse piilume, siis hüüavad nad sõbralikult, et võtku me kingad jalast ära. Teeme seda ja astume sisse.
Lõpuks jõuame Limassoli kindluse juurde, mis oligi meie väikese ekskursiooni põhieesmärk. Kindluse esmamainimine ulatub tagasi 1228. aastasse. Tänapäeval asub selles Küprose Keskaja muuseum. Ostame pileti ja lähme sisse. Kindlus on ristkülikukujuline, kahe meetri paksuste seintega, kuna tegemist oli linna ja sadama kaitserajatisega.
Muuseumis on laialdane arheoloogiliste leidude kogu, mis ilmestab Küprose kirevat ja vallutajaterohket ajalugu. Vanimad leiud pärinevad varakristlikust perioodist 324-650 eKR. Kindluse müürilt avanes linnale päris tore vaade.
Muuseumis on laialdane arheoloogiliste leidude kogu, mis ilmestab Küprose kirevat ja vallutajaterohket ajalugu. Vanimad leiud pärinevad varakristlikust perioodist 324-650 eKR. Kindluse müürilt avanes linnale päris tore vaade.
Kui me keskajamuuseumist väljusime, oli juba hämar. Hakkasime hotellipoole kõndima. Limassoli promenaad on hiljuti korda tehtud ning imekaunis – ääristatud palmide ja muude eksootiliste puudega, kõnniteed ja muruplatsid, mänguväljakud ja skulptuurid. Tee koju kulgeb piki mereäärt.
Limassoli rannaliiv on halli värvi. Aga see pidi olema eriline, raviomadustega. Halliks teeb selle peenike korallipuru, mida lisatakse ka kosmeetikale.
Pärast mõnusat tunniajast jalutuskäiku oleme „kodus“. Ujuma täna ei jõuagi.
Limassoli rannaliiv on halli värvi. Aga see pidi olema eriline, raviomadustega. Halliks teeb selle peenike korallipuru, mida lisatakse ka kosmeetikale.
Pärast mõnusat tunniajast jalutuskäiku oleme „kodus“. Ujuma täna ei jõuagi.