Koolitus toimus Erasmus+ programmi KA1 “Mobility of Learners and Staff” raames ning korraldajaks oli Eekhout Academy.
Ootasin koolitusele minekut väga. Samas aga olin ka väga, väga pabinas ja närvis. Kuna reisisin esimest korda üksinda ning ei olnud üldse kindel oma inglise keele oskuses. Igal juhul jõudsin ilma ühegi viperuseta kohale ning sinnamaani olin ka inglise keelega hakkama saanud.
Järgmiseks tuli ületada uus katsumus: saada koolitusel oma vähese inglise keelega hakkama. See ei olnudki aga õnneks väga raske ning endalegi üllatuseks oskasin ma palju rohkem kui arvasin. Olin küll kaks esimest päeva rohkem kuulaja rollis, kuna aru saada oli lihtsam, kui endal rääkida. Kuid edasi läks asi juba lihtsamalt, sest inimesed kellega me pikad päevad koos veetsime, olid ääretult toredad, positiivsed, toetavad ning avatud.
Kursuse toimumiskohaks oli Portugal, Almada. See on linn, mis asub Taguse jõe lõunarannikul. Teisel pool jõge laiub aga Portugali pealinn Lissabon. Neid kahte linna ühendab omavahel 25.Aprilli sild. Samuti on võimalik üle jõe saada praamiga, mille liiklus on üsna tihe. Mina kasutasingi Lissaboni jõudmiseks põhiliselt praami.
Almada linn on päris suur, 70.21 km² ja seal elab 174 030 inimest (2011 a. andmetel).
Järgmiseks tuli ületada uus katsumus: saada koolitusel oma vähese inglise keelega hakkama. See ei olnudki aga õnneks väga raske ning endalegi üllatuseks oskasin ma palju rohkem kui arvasin. Olin küll kaks esimest päeva rohkem kuulaja rollis, kuna aru saada oli lihtsam, kui endal rääkida. Kuid edasi läks asi juba lihtsamalt, sest inimesed kellega me pikad päevad koos veetsime, olid ääretult toredad, positiivsed, toetavad ning avatud.
Kursuse toimumiskohaks oli Portugal, Almada. See on linn, mis asub Taguse jõe lõunarannikul. Teisel pool jõge laiub aga Portugali pealinn Lissabon. Neid kahte linna ühendab omavahel 25.Aprilli sild. Samuti on võimalik üle jõe saada praamiga, mille liiklus on üsna tihe. Mina kasutasingi Lissaboni jõudmiseks põhiliselt praami.
Almada linn on päris suur, 70.21 km² ja seal elab 174 030 inimest (2011 a. andmetel).
1.päev
Esimene koolituse päev toimus meil sama hotelli konverentsisaalis, kus me kõik ka ööbisime. Kursusel oli 17 õppurit, neist 1 iirlanna, 1 inglanna, 1 ungarlanna, 1 sakslane, 1 eestlanna ja ülejäänud 12 õpilast olid belglased. Tarkust jagas meile 2 koolitajat, rumeenlanna ja belglane.
Alustuseks tutvustas igaüks ennast "ametlikumas vormis", et kes mis riigist tuleb, millega tegeleb ning millises õppeasutuses töötab. Enamusel oli ka oma kooli või õppeasutuse kohta koostatud slideshow. Tuli välja, et umbes pooled meist töötavad Eesti mõistes tavakoolis lastega ning teine pool töötab kutseõppeasutuses täiskasvanutega. Inglismaalt Ann tegutseb näiteks täiskasvanute karjäärinõustajana.
Kui ametlikum osa läbi sai ning lõunal käidud olid koolitajad meie jaoks ette valmistanud mitmeid lõbusaid ja informatiivseid tutvumismänge. Läbi nende jäid meil kiiremini meelde üksteise nimed, saime teada mida täpselt ja kellele keegi õpetab, millega keegi oma vabal ajal tegeleb. Läbi nende tegeluste läks päeva teine pool nii kiiresti ja lõbusalt, et kellelgi ei tulnud isegi kohvipaus meelde. Nii jõudiski meie esimene õppepäev õhtusse. Kuid sellega ei olnud päev veel läbi. Ees ootas õhtusöök rahvuslikus restoranis koos fado muusikaga. Fado on Portugali rahvusele omane nukker ballaaditaoline muusikastiil, mida saadetakse 12-keelsel Portugali kitarril või viiulil. Lauludes, mis kõnelevad saatusest, igatsusest ja õnnetust armastusest, avaldub portugallase hing. Õhtu koos muusika ja maitsva toiduga oli väga meeleolukas ning venis päris pikaks. Jõudsime hotelli tagasi natuke enne südaööd.
Esimene koolituse päev toimus meil sama hotelli konverentsisaalis, kus me kõik ka ööbisime. Kursusel oli 17 õppurit, neist 1 iirlanna, 1 inglanna, 1 ungarlanna, 1 sakslane, 1 eestlanna ja ülejäänud 12 õpilast olid belglased. Tarkust jagas meile 2 koolitajat, rumeenlanna ja belglane.
Alustuseks tutvustas igaüks ennast "ametlikumas vormis", et kes mis riigist tuleb, millega tegeleb ning millises õppeasutuses töötab. Enamusel oli ka oma kooli või õppeasutuse kohta koostatud slideshow. Tuli välja, et umbes pooled meist töötavad Eesti mõistes tavakoolis lastega ning teine pool töötab kutseõppeasutuses täiskasvanutega. Inglismaalt Ann tegutseb näiteks täiskasvanute karjäärinõustajana.
Kui ametlikum osa läbi sai ning lõunal käidud olid koolitajad meie jaoks ette valmistanud mitmeid lõbusaid ja informatiivseid tutvumismänge. Läbi nende jäid meil kiiremini meelde üksteise nimed, saime teada mida täpselt ja kellele keegi õpetab, millega keegi oma vabal ajal tegeleb. Läbi nende tegeluste läks päeva teine pool nii kiiresti ja lõbusalt, et kellelgi ei tulnud isegi kohvipaus meelde. Nii jõudiski meie esimene õppepäev õhtusse. Kuid sellega ei olnud päev veel läbi. Ees ootas õhtusöök rahvuslikus restoranis koos fado muusikaga. Fado on Portugali rahvusele omane nukker ballaaditaoline muusikastiil, mida saadetakse 12-keelsel Portugali kitarril või viiulil. Lauludes, mis kõnelevad saatusest, igatsusest ja õnnetust armastusest, avaldub portugallase hing. Õhtu koos muusika ja maitsva toiduga oli väga meeleolukas ning venis päris pikaks. Jõudsime hotelli tagasi natuke enne südaööd.
2.päev
Alates teisest päevast toimus meie koolitus kohaliku kooli Escola Secundária Fernão Mendes Pinto ruumides. Selles koolis õpivad noored alates põhikooli vanemast astmest. Koolihoone meenutas väga Raadiku tänava maja, kus meie kool remondi ajal ajutist peavarju leidis. Riiklikes koolides on rahaline olukord väga raske, paljud koolimajad vajavad hädasti elementaarset remonti, sisustus on ajast ja arust, õpetajate töötasud väga madalad. Samas aga olid selle kooli klassid varustatud korralike smart-tahvlite, projektorite ning arvutitega. Portugali haridussüsteemis soovitakse pingsalt muudatusi ellu viia. Igasugused uuendused pidid aga seal riigis väga-väga aeglaselt liikuma. Seetõttu olidki Lissaboni õpetajad võtnud nõuks oma soovidega valjemalt välja tulla. Meie koolituse viimasel päeval, reedel streikisid kogu pealinna õpetajad. Nii jäi kahjuks ka meil ära põhjalik kooliga ja Portugali haridussüsteemiga tutvumine.
Teisel päeval alustasime oma koolituse põhiteemaga, milleks oli siis mitteformaalne õppimine. Peatusime põgusalt nn. õppimise kolmel vaalal : formaalne õppimine, mitteformaalne õppimine ja informaalne õppimine. Arutluse käigus selgus, et kõikides nendes riikides kust me koolitusele kokku olime tulnud, püütakse aina rohkem siduda omavahel formaalset ja mitteformaalset õppimisvormi. Tegelikult toimub ju õppimine igal sammul ja igal eluhetkel. Lapsed saavad teadmisi nii looduses liikudes, kui ka koolipingis istudes. Kõik need kolm õppevormi on omavahel tihedalt põimunud ning täiendavad üksteist. Kuna pooled meie kursusel olid seotud täiskasvanute õppega, siis arutlesime ka selle üle, et tegelikult ei lõppe õppimine siis kui kool läbi saab. Õpime vabal ajal, töökohas, kinos, teatris, raamatut lugedes. See ongi elukestev õpe.
Nende nelja päeva jooksul mängisime läbi 5 erinevat meetodit, kuidas õppurite õppeprotsessi huvitavamaks muuta. Kõik oma teadmised saime me läbi praktilise tegevuse. Koolitaja andis meile ülesanded kätte ja alles tegevuse käigus hakkas välja kooruma millega üldse tegu on.
Peale lõunapausi asusimegi
esimese meetodi juurde.
Selleks oli Improvisation Theatre ehk improteater. See on esinemisviis, kus lugu, stseenid ja dialoogid mõeldakse kohapeal välja.
Kui improvisatsioon organi-seerida väikestes gruppides õppijakeskses keskkonnas, võib see olla võimas õpetamise vahend.
Uuringud näitavad, et see võib edendada spontaansust, loovust, intuitsiooni, interaktiivsust, induktiivset avastamist, tähelepanelikku kuulamist, mitteverbaalset suhtlemist, riskide võtmist, meeskonnas tegutsemist ja kriitilist mõtlemist.
Improvisatsiooniline teater aitab inimestel omandada vajalikke kogemusi ja teadmisi reaalses olukorras. See annab julgust ja oskusi avalikeks esinemisteks. Improvisatsiooniga tegelenud inimesed on öelnud, et nad on täheldanud et neil on kasvanud sidumisoskus, tegutsemisvõime, sotsiaalne mugavus erinevates olukordades, kognitiivsed võimed, kuulamis- ja vaatlusoskused, loova mõtlemise oskus.
Kuigi päev oli olnud pikk, koolitus lõppes kell 16.00, otsustasin siiski sõita Lissaboni, et sealsete vaatamisväärsustega tutvuda. Suundusin kesklinnast kaugemale Belemi linnaossa. Käisin Henriqe meresõitjatele pühendatud monumendi juures, uudistasin kaunist Belemi torni ning jalutasin seejärel mööda jõekallast Jeronimose kloostrini. Kloostri muuseum oli juba kahjuks kinni, kuid kirikusse sain sisse. Seal käis parajasti teenistus. Istusin ka natuke ja kuulasin, kuigi aru ei saanud midagi. Enne äraminekut käisin veel Vasco da Gama haua juurest läbi ning seejärel hakkasin oma hotelli poole tagasi liikuma. Kuna see asus aga teisel pool jõge ning tegelikult ka lausa teises linnas, siis võttis sinna jõudmine aega 1,5 tundi.
Alates teisest päevast toimus meie koolitus kohaliku kooli Escola Secundária Fernão Mendes Pinto ruumides. Selles koolis õpivad noored alates põhikooli vanemast astmest. Koolihoone meenutas väga Raadiku tänava maja, kus meie kool remondi ajal ajutist peavarju leidis. Riiklikes koolides on rahaline olukord väga raske, paljud koolimajad vajavad hädasti elementaarset remonti, sisustus on ajast ja arust, õpetajate töötasud väga madalad. Samas aga olid selle kooli klassid varustatud korralike smart-tahvlite, projektorite ning arvutitega. Portugali haridussüsteemis soovitakse pingsalt muudatusi ellu viia. Igasugused uuendused pidid aga seal riigis väga-väga aeglaselt liikuma. Seetõttu olidki Lissaboni õpetajad võtnud nõuks oma soovidega valjemalt välja tulla. Meie koolituse viimasel päeval, reedel streikisid kogu pealinna õpetajad. Nii jäi kahjuks ka meil ära põhjalik kooliga ja Portugali haridussüsteemiga tutvumine.
Teisel päeval alustasime oma koolituse põhiteemaga, milleks oli siis mitteformaalne õppimine. Peatusime põgusalt nn. õppimise kolmel vaalal : formaalne õppimine, mitteformaalne õppimine ja informaalne õppimine. Arutluse käigus selgus, et kõikides nendes riikides kust me koolitusele kokku olime tulnud, püütakse aina rohkem siduda omavahel formaalset ja mitteformaalset õppimisvormi. Tegelikult toimub ju õppimine igal sammul ja igal eluhetkel. Lapsed saavad teadmisi nii looduses liikudes, kui ka koolipingis istudes. Kõik need kolm õppevormi on omavahel tihedalt põimunud ning täiendavad üksteist. Kuna pooled meie kursusel olid seotud täiskasvanute õppega, siis arutlesime ka selle üle, et tegelikult ei lõppe õppimine siis kui kool läbi saab. Õpime vabal ajal, töökohas, kinos, teatris, raamatut lugedes. See ongi elukestev õpe.
Nende nelja päeva jooksul mängisime läbi 5 erinevat meetodit, kuidas õppurite õppeprotsessi huvitavamaks muuta. Kõik oma teadmised saime me läbi praktilise tegevuse. Koolitaja andis meile ülesanded kätte ja alles tegevuse käigus hakkas välja kooruma millega üldse tegu on.
Peale lõunapausi asusimegi
esimese meetodi juurde.
Selleks oli Improvisation Theatre ehk improteater. See on esinemisviis, kus lugu, stseenid ja dialoogid mõeldakse kohapeal välja.
Kui improvisatsioon organi-seerida väikestes gruppides õppijakeskses keskkonnas, võib see olla võimas õpetamise vahend.
Uuringud näitavad, et see võib edendada spontaansust, loovust, intuitsiooni, interaktiivsust, induktiivset avastamist, tähelepanelikku kuulamist, mitteverbaalset suhtlemist, riskide võtmist, meeskonnas tegutsemist ja kriitilist mõtlemist.
Improvisatsiooniline teater aitab inimestel omandada vajalikke kogemusi ja teadmisi reaalses olukorras. See annab julgust ja oskusi avalikeks esinemisteks. Improvisatsiooniga tegelenud inimesed on öelnud, et nad on täheldanud et neil on kasvanud sidumisoskus, tegutsemisvõime, sotsiaalne mugavus erinevates olukordades, kognitiivsed võimed, kuulamis- ja vaatlusoskused, loova mõtlemise oskus.
Kuigi päev oli olnud pikk, koolitus lõppes kell 16.00, otsustasin siiski sõita Lissaboni, et sealsete vaatamisväärsustega tutvuda. Suundusin kesklinnast kaugemale Belemi linnaossa. Käisin Henriqe meresõitjatele pühendatud monumendi juures, uudistasin kaunist Belemi torni ning jalutasin seejärel mööda jõekallast Jeronimose kloostrini. Kloostri muuseum oli juba kahjuks kinni, kuid kirikusse sain sisse. Seal käis parajasti teenistus. Istusin ka natuke ja kuulasin, kuigi aru ei saanud midagi. Enne äraminekut käisin veel Vasco da Gama haua juurest läbi ning seejärel hakkasin oma hotelli poole tagasi liikuma. Kuna see asus aga teisel pool jõge ning tegelikult ka lausa teises linnas, siis võttis sinna jõudmine aega 1,5 tundi.
3.päev
Tänane koolituspäev algas uue meetodiga. Selleks oli Living Library ehk elav raamatukogu. See meetod huvitas mind kõige enam ja ma lootsin saada häid mõtteid, et ise ka seda meie koolis läbi viia. Peale selle meetodi läbimängimist hakkasid mul mõned ideed juba tekkima.
Mida see elav raamatukogu endast siis kujutab? See on äärmiselt mitmekülgne meetod, mis toetab inimese isiklikku arengut, aitab kummutada stereotüüpset mõtlemist ning vabaneda eelarvamustest. Laenutamine käib sarnaselt päris raamatukoguga - on raamatukoguhoidjad, raamatute kataloogid, lugejatel on lugejakaardid, raamatutel on tagastustähtajad ning kõik toimub kindla reeglistiku alusel. Eriliseks teeb meetodi see, et raamatud ei ole mitte paberkandjal vaid on rääkivad - inimesed! Elav raamatukogu on vahetu suhtlusprotsess, kus saab vestelda ühe inimese ehk "elava raamatuga", esitada talle küsimusi ning laiendada oma silmaringi. Raamatu sisu toetub raamatu autori isiklikele kogemustele, seega on iga raamat täiesti autentne ja omanäoline.
Meie grupi vestlused oma "elavate raamatutega" olid väga emotsionaalsed ning huvitavad. Kuna juttu jätkus kauemaks, siis ei suutnud keegi jääda ettenähtud 20 minuti piiresse. Lõpuks sundis tühi kõht ja lähenev lõuna meid "raamatu" lugemise siiski lõpetama.
Peale lõunat jätkus meie päev õppekäiguga. Korraldajate poolt oli organiseeritud sõit Cristo Rei monumendi juurde. Cristo Rei on katoliiklik monument, mis asub Almadas, mäekünkal Tejo jõe ääres ning valvab vastaskaldal olevat Lissaboni linna. Kuju ehitamine otsustati 22. aprillil 1940 kohaliku episkopaalkiriku poolt kui palve, et Portugal jääks algavas maailmasõjas puutumata. Idee oli aga liikvel juba varem, 30-ndate algul kui Brasiilias Rio de Janeiros vastav kuju valmis sai. Portugalis jõuti aga kuju ehituseni alles 1959 aastal ning see valmis 10 aastat.
Tänane koolituspäev algas uue meetodiga. Selleks oli Living Library ehk elav raamatukogu. See meetod huvitas mind kõige enam ja ma lootsin saada häid mõtteid, et ise ka seda meie koolis läbi viia. Peale selle meetodi läbimängimist hakkasid mul mõned ideed juba tekkima.
Mida see elav raamatukogu endast siis kujutab? See on äärmiselt mitmekülgne meetod, mis toetab inimese isiklikku arengut, aitab kummutada stereotüüpset mõtlemist ning vabaneda eelarvamustest. Laenutamine käib sarnaselt päris raamatukoguga - on raamatukoguhoidjad, raamatute kataloogid, lugejatel on lugejakaardid, raamatutel on tagastustähtajad ning kõik toimub kindla reeglistiku alusel. Eriliseks teeb meetodi see, et raamatud ei ole mitte paberkandjal vaid on rääkivad - inimesed! Elav raamatukogu on vahetu suhtlusprotsess, kus saab vestelda ühe inimese ehk "elava raamatuga", esitada talle küsimusi ning laiendada oma silmaringi. Raamatu sisu toetub raamatu autori isiklikele kogemustele, seega on iga raamat täiesti autentne ja omanäoline.
Meie grupi vestlused oma "elavate raamatutega" olid väga emotsionaalsed ning huvitavad. Kuna juttu jätkus kauemaks, siis ei suutnud keegi jääda ettenähtud 20 minuti piiresse. Lõpuks sundis tühi kõht ja lähenev lõuna meid "raamatu" lugemise siiski lõpetama.
Peale lõunat jätkus meie päev õppekäiguga. Korraldajate poolt oli organiseeritud sõit Cristo Rei monumendi juurde. Cristo Rei on katoliiklik monument, mis asub Almadas, mäekünkal Tejo jõe ääres ning valvab vastaskaldal olevat Lissaboni linna. Kuju ehitamine otsustati 22. aprillil 1940 kohaliku episkopaalkiriku poolt kui palve, et Portugal jääks algavas maailmasõjas puutumata. Idee oli aga liikvel juba varem, 30-ndate algul kui Brasiilias Rio de Janeiros vastav kuju valmis sai. Portugalis jõuti aga kuju ehituseni alles 1959 aastal ning see valmis 10 aastat.
Cristo Rei monumendi juurest otsustasime kogu grupiga Lissaboni suunduda. Jalutasime Alfamas, mis asub väga järsul mäenõlval. Kitsukesed munakivitänavad looklevad üles-alla, majad on kaetud värviliste glasuurplaatidega, kõikjal on pisikesed tänavakohvikud. Lissabonis on imeline õhustik ning linn on üliarmas. Jõudsime hotelli tagasi taas väga hilja. Oma blogi lõppu lisasin ka fotosid sellest toredast linnast.
4.päev
Uus päev algas uue meetodiga. Selleks oli PhotoVoice ehk foto hääl.Photovoice on meetod, mida kasutatakse selleks, et dokumenteerida ja kajastada reaalsust. Sellel on kolm peamist eesmärki:
1. võimaldada inimestel näidata ja kajastada oma kogukonna tugevusi ja nõrkusi;
2. tekitada ühiskonnas (või väiksemates gruppides) diskussioone ja arutelusid olulistel teemadel. Samuti anda edasi uusi teadmisi;
3. jõuda otsustajateni, poliitikakujundajateni.
See on võimendav ja paindlik protsess, mis ühendab fotograafia ühiskondliku tegevusega. Kajastatakse neid, keda diskrimineeritakse keele, soo, rassi, klassi, puude jne tõttu. Loomulikult saab fotode kaudu viidata ka muudele ühiskonnas olevatele probleemidele, nt. koolikiusamine. Selle kunsti kaudu suurendatakse teadlikkust kogukonna peidetud või tähelepanuta jäänud teemadele ja aspektidele. Selle meetodi kohta oli meile kohe ka konkreetne näide kohapeal olemas. Sealse kooli õpilastele oli antud ülesanne kajastada fotodel seda, mida nad sooviksid oma kooli juures muuta või parendada. Kahjuks me neid töid oma silmaga ei näinud, sest need olid juba maha võetud. Kuid selle PhotoVoice`i tulemusena said õpilased endale kooli rekreatsioonialadele mugavaid pinke ja laudu. Samuti pidi koolil olema töös veel mitu programmi, millele õpilased oma fotodel viitasid.
Peale lõunapausi jätkus meie koolitus. Sandra, meie koolitaja, ütles et enne kui asume tegutsema, on tal meile üks jutukene vesta. Ja et pärast selle ära kuulamist tahaks ta ka meie arvamust kuulda. Jutuke oli sügava sisuga, pani meid mõtlema ning pikalt nende teemade üle arutlema, mis jutust välja koorusid. Kui me lõpuks "maailma parandatud" saime, teatas Sandra et see oligi uus mitteformaalne õppemeetod mida ta meile tutvustada tahtis. See oli Storytelling ehk jutuvestmine. Storytelling on kogemuste jagamise ja tõlgendamise vahend. Lood on universaalsed, kuna nad suudavad siduda kultuurilisi, keelelisi ja vanusega seotud lõhesid. Lugusid võib kohandada igale vanusele. Jutuvestmist saab kasutada eetika, väärtuste, kultuuriliste normide ja erinevuste õpetamise meetodina. Lood on tõhus õppematerjal, sest kuulajaid saab kaasata loo jutustamisse ja seetõttu tekib neil sellega isiklik suhe. Kujuneb turvaline keskkonda, kui kuulajad suudavad peegeldada, avastada, suhelda, leida lahendusi, osaleda. Kuid kõik see oleneb sellest, kui avatud nad on. Mida kasulikku saavad kuulajad jutuvestmisest:
1. aktiivse kuulamise võime;
2. kontsentratsioonivõime;
3. oskuse näha detaile;
4. vastuvõtmise võime - õppida lahti laskma oma eelarvamustest;
5. oma kogemuste peegeldamise võime;
6. probleemide lahendamise võime;
7. muud eripädevused.
Lugude rääkimine õpetab lastele looma seoseid, aru saama, et elus on kõik omavahel seotud. Seda võib siduda ka muusika, tantsu või muu liikumisega. Jutuvestjaid koos pillimänguga olen minagi meie kooli raamatukokku algklassi õpilastele esinema kutsunud.
Lisasin siia ka järgmisel päeval Word Art`is meie grupi poolt koostatud jutupilve, et mida meie arvates Storytelling kuulajatele ja ka jutustajale väärtuslikku annab.
4.päev
Uus päev algas uue meetodiga. Selleks oli PhotoVoice ehk foto hääl.Photovoice on meetod, mida kasutatakse selleks, et dokumenteerida ja kajastada reaalsust. Sellel on kolm peamist eesmärki:
1. võimaldada inimestel näidata ja kajastada oma kogukonna tugevusi ja nõrkusi;
2. tekitada ühiskonnas (või väiksemates gruppides) diskussioone ja arutelusid olulistel teemadel. Samuti anda edasi uusi teadmisi;
3. jõuda otsustajateni, poliitikakujundajateni.
See on võimendav ja paindlik protsess, mis ühendab fotograafia ühiskondliku tegevusega. Kajastatakse neid, keda diskrimineeritakse keele, soo, rassi, klassi, puude jne tõttu. Loomulikult saab fotode kaudu viidata ka muudele ühiskonnas olevatele probleemidele, nt. koolikiusamine. Selle kunsti kaudu suurendatakse teadlikkust kogukonna peidetud või tähelepanuta jäänud teemadele ja aspektidele. Selle meetodi kohta oli meile kohe ka konkreetne näide kohapeal olemas. Sealse kooli õpilastele oli antud ülesanne kajastada fotodel seda, mida nad sooviksid oma kooli juures muuta või parendada. Kahjuks me neid töid oma silmaga ei näinud, sest need olid juba maha võetud. Kuid selle PhotoVoice`i tulemusena said õpilased endale kooli rekreatsioonialadele mugavaid pinke ja laudu. Samuti pidi koolil olema töös veel mitu programmi, millele õpilased oma fotodel viitasid.
Peale lõunapausi jätkus meie koolitus. Sandra, meie koolitaja, ütles et enne kui asume tegutsema, on tal meile üks jutukene vesta. Ja et pärast selle ära kuulamist tahaks ta ka meie arvamust kuulda. Jutuke oli sügava sisuga, pani meid mõtlema ning pikalt nende teemade üle arutlema, mis jutust välja koorusid. Kui me lõpuks "maailma parandatud" saime, teatas Sandra et see oligi uus mitteformaalne õppemeetod mida ta meile tutvustada tahtis. See oli Storytelling ehk jutuvestmine. Storytelling on kogemuste jagamise ja tõlgendamise vahend. Lood on universaalsed, kuna nad suudavad siduda kultuurilisi, keelelisi ja vanusega seotud lõhesid. Lugusid võib kohandada igale vanusele. Jutuvestmist saab kasutada eetika, väärtuste, kultuuriliste normide ja erinevuste õpetamise meetodina. Lood on tõhus õppematerjal, sest kuulajaid saab kaasata loo jutustamisse ja seetõttu tekib neil sellega isiklik suhe. Kujuneb turvaline keskkonda, kui kuulajad suudavad peegeldada, avastada, suhelda, leida lahendusi, osaleda. Kuid kõik see oleneb sellest, kui avatud nad on. Mida kasulikku saavad kuulajad jutuvestmisest:
1. aktiivse kuulamise võime;
2. kontsentratsioonivõime;
3. oskuse näha detaile;
4. vastuvõtmise võime - õppida lahti laskma oma eelarvamustest;
5. oma kogemuste peegeldamise võime;
6. probleemide lahendamise võime;
7. muud eripädevused.
Lugude rääkimine õpetab lastele looma seoseid, aru saama, et elus on kõik omavahel seotud. Seda võib siduda ka muusika, tantsu või muu liikumisega. Jutuvestjaid koos pillimänguga olen minagi meie kooli raamatukokku algklassi õpilastele esinema kutsunud.
Lisasin siia ka järgmisel päeval Word Art`is meie grupi poolt koostatud jutupilve, et mida meie arvates Storytelling kuulajatele ja ka jutustajale väärtuslikku annab.
Järjekordne toredaid emotsioone ja uusi teadmisi täis päev jõudis lõpule. Koolitusfirma oli meile selleks õhtuks korraldanud veel väljasõidu kohalikku kalurite külla. Seal oli pidulik õhtusöök koos rahvuslike tantsudega. Kahjuks jäi mul oma haige jala tõttu see sõit aga ära. Olin selle õhtu hotellis ning püüdsin jalale puhkust anda.
5.päev
Koolis, kus meil koolitus toimus, oli terve see nädal olnud projektinädal. Ning neljapäeva hommikut alustasime sellega, et saime jälgida mõne grupi tööde esitlust. Kogu see üritus oli suhteliselt kaootiline ning üle kogu maja ja klasside laiali. Kuna keegi meid organiseeritult kuhugi ei suunanud, siis vaatas igaüks seda mis parajasti silma jäi. Mina sattusin loodusaineid ja ühte ajaloo projekti jälgima. Siin on neist ka mõned fotod :
5.päev
Koolis, kus meil koolitus toimus, oli terve see nädal olnud projektinädal. Ning neljapäeva hommikut alustasime sellega, et saime jälgida mõne grupi tööde esitlust. Kogu see üritus oli suhteliselt kaootiline ning üle kogu maja ja klasside laiali. Kuna keegi meid organiseeritult kuhugi ei suunanud, siis vaatas igaüks seda mis parajasti silma jäi. Mina sattusin loodusaineid ja ühte ajaloo projekti jälgima. Siin on neist ka mõned fotod :
Peale projektide jälgimist suundusime taas oma õppeklassi, kus meie teine koolitaja Ghislain andis ülevaate veel ühest mitteformaalsest õppemeetodist ja see on internet. Mis on tõeliselt põhjatu ja interaktiivne võimalus õppimiseks ja õpetamiseks. Täiskasvanutena teame me muidugi ka interneti ja nutiseadmete negatiivsest poolest, kuid sellel korral leppisime me kokku, et keskendume ainult positiivsele. Mitmeid neist kasutasime me ise ka praktikas kohapeal, tehes erinevaid grupitöid. Üks oli eelpool nimetatud Word Art (jutumull või pilv Storytelling`ust). Siis kasutasime QR Code readerit ja Kahoot`i. Veel tutvustati meile Pinterest, Quizlet, Google Keep äpp, AnswerGarden, Socrative, Educaplay, Quizizz. Peale interaktiivset hommikut ja lõunasööki suundusime õppekäigule Lissaboni Story Centre`i. Kuna Lissabon oli juba läheneva Eurovsiooni lainel, siis leidsin Praça do Comércio platsil, kus asub siis Story Centre, uhkelt lehvimas ka Eesti kauni trikoloori.
See muuseum annab ülevaate Lissaboni ajaloost, selle algusest peale (anti-Rooma päeva) kuni tänapäevani. Audiogiid ja multimeedia eksponaadid kirjeldavad peamisi episoode, sealhulgas Uue Maailma avastusi, kohutavat 1755. aasta maavärinat (koos värske filmiga, mis taastab õudusi) ja järgnenud ambitsioonikat ülesehitust.
6.päev
Viimasel päeval esitlesime me kogu nende viie päeva jooksul kuuldust oma versiooni. Kogu grupp jaotati väiksemateks gruppideks ning meile anti aega pool tundi, et ette valmistada täiuslik lõputöö. Ainsaks reegliks oli see, et me pidime kasutama kõiki 5 mitteformaalset meetodit. Kuidas me seda esitleme, oli meie vaba valik. Need 4 tööd, mida me siis poole tunni pärast näha saime olid lihtsalt vaimustavad! Nii loomingulised, spontaansed, humoorikad! Samas oli igas töös ka oma õpetlik iva sees. Kui tööd vaadatud, jaotati kõikidele tunnistused, vahetasime kontakte ning vestlesime veel tunnikese kohvilaua taga. Sellega oligi meie nädal läbi.
Jäin koolitusega väga rahule. Sain paar head mõtet, mida raamatukogus kasutada ning kogu see ettevõtmine oli silmaringi avardav ja keeleoskust parendav.
Väike galerii Lissabonis ja Sintras nähtust :
6.päev
Viimasel päeval esitlesime me kogu nende viie päeva jooksul kuuldust oma versiooni. Kogu grupp jaotati väiksemateks gruppideks ning meile anti aega pool tundi, et ette valmistada täiuslik lõputöö. Ainsaks reegliks oli see, et me pidime kasutama kõiki 5 mitteformaalset meetodit. Kuidas me seda esitleme, oli meie vaba valik. Need 4 tööd, mida me siis poole tunni pärast näha saime olid lihtsalt vaimustavad! Nii loomingulised, spontaansed, humoorikad! Samas oli igas töös ka oma õpetlik iva sees. Kui tööd vaadatud, jaotati kõikidele tunnistused, vahetasime kontakte ning vestlesime veel tunnikese kohvilaua taga. Sellega oligi meie nädal läbi.
Jäin koolitusega väga rahule. Sain paar head mõtet, mida raamatukogus kasutada ning kogu see ettevõtmine oli silmaringi avardav ja keeleoskust parendav.
Väike galerii Lissabonis ja Sintras nähtust :