Minu blogi polegi õieti blogi. See on kokkuvõte fantastilisest nädalast. Lihtsalt sellepärast, et kogu maailm pole nii internetiseeritud nagu meie Eesti. Lõuna-Tšehhi talus, Boheemias, 18 km Austria piirist, wifit ei olnud.
Reis algas Tallinna lennujaamast. Lennujaam oli täis pikki mehi. Koju, Varssavisse, lendas võidukas Poola korvpallikoondis. Lennuk oli väike. Kõrvuti oli 2 kohta. Minu ees istus üks eriti pikk korvpallur. Tema kõrvale polnud kedagi teist pandud. Istuma hakates pakkis mees ennast korralikult kokku ning vajus siis kössi.
Varssavi lennujaam. Suur ja „kilomeetreid pikk“ ning mitte eriti meeldiv. Poolteist tundi Praha lennuki ootamist. Tore oli see, et nurgas seisis klaver ja täpselt kl 20.00 istus mees klaveri taha ning hakkas rahulikke meloodiaid mängima. Vahva!
Lennukis! Lendame Bomberdieriga. Samasugune väike, aga seekord pooltühi. Lennuk hilines väljalennuga ja ei saanu kohe ka maandutud. Tegime linna kohal tiire. Kapten vabandas olukorda tiheda lennuliiklusega. Lennuk hilines ligi tunni.
Praha tervitas meid halva ilmaga. Vihma sadas. Liikusin massiga kaasa, sain oma kohvri kätte. Kell oli juba 23.00. Tekkis küsimnus, kas ühistransport veel toimib?
Õnneks liikus. Sain bussiga linna, 17 km. Kõik oli väga hästi korraldatud. Bussis oli tabloo, mis näitas, et sellest peatusest saab metroo peale. Ka metroo töötas nagu kellavärk. Kõik oli lihtne ja loogiline. Üks ümberistumine ja juba olingi äärelinnas, Opatovi peatuses. Kell oli peaaegu 24.00. Kaasas oli mul hotellist ilus väljaprinditud pilt, aga ümberringi oli pimedus. Hotelli sõitsin taksoga.
Kursuse nimi oli "Learning different subjects outdoors". Natuke kõhe oli, et kas saan hakkama. Aga kuskilt mälusopist kaevusid välja sõnad, kaaslased aitasid ja kui sõnu ei tulnud, aitas kehakeel. Kuna teisi eestlasi ei olnud, siis lõpuks mõtlesin juba inglise keeles, et kuidas kehva sõnavaraga ennast väljendada. Hakkama sain!
Esmaspäev
Kohtume hommikul metroojaamas. Kohal on 1 hispaanlane, 2 rumeenlast, 1 kreeklane, 3 taanlast ja 1 eestlane. Ootame türklasi. Dušan, meie koolitaja, helistab türklastele. Kohe jõuavad! Meil kreeklannaga on kogemusi, et türklastele kehtib teine aeg, türgi aeg. Türklased hilinevad pool tundi. Neid on 13. Kolm neist oskavad inglise keelt, ülejäänud on umbkeelsed. See teeb kogu ülejäänud koolituse ka raskemaks ja aeganõudvamaks, sest keegi peab kogu aeg tõlkima ning peale seda hakkavad türklased veel omavahel arutlema.
Meid palutakse bussi ning järgneb kahetunnine teekond Lõuna-Tšehhi. Jõuame Karli Ülikooli õppebaasi, mis on ümber ehitatud endisest talust. Talu asub Nežarka jõe ääres künklikul maastikul. Talu ümber on ehitatud väikesed majad ööbimiseks, tehtud seilusradasid, spordiplatse.
Meid võtavad vastu rahvariietes Dušan koos oma naise Ivanaga ning rootslanna Britta. Dušan ja Britta ongi kursuse juhendajad. Meid kostitatakse ürdinapsu ning soola-leivaga. Järgneb polka kõigile.
Peale lõunasööki ja majadesse jagamist, siis püstitame endale indiaanlaste tipi. Juhuks kui peaks olema vajadus vihma eest varjumiseks. Õnneks vihma nädala jooksul ei saja ning meie saame kasutada tipit koolitusteks ning õhtusteks koosolemisteks lõkke ümber.
Järgnevad tutvumismängud. Saame kingituseks istumisaluse, kokkukäiva tassi ning kaustiku ja pliiatsi märkmete tegemiseks. Väga vajalik varustus kogu nädalaks.
Britta, Petra (üks mängude juhendajatest) ja Dušan.
Teisipäev Hommik algab 7.47 päikesetervitusega soovijatele. Soovijaid on vähe nagu ka järgnevatel hommikutel, 7-8 inimest. Hommikusöök ja tegevused. Päev algas alati lauluga. Dušan mängis kitarri ja tervitas kõiki ringis ehk melonas olijad nende emakeeles. Mulle laulis kogu gupp püüdlikult "Tere hommikust!". Tutvusime ümbruskonnaga, kuulame tipis Dušani loengut õuesõppe filosoofiast. Mängime Petraga erinevaid mänge: hundimäng, tegevused peeglitega, pesamäng, loodusfoto tegemine. Lõunasöök tuleb meil täna ise lõkkel valmistada. Õnneks võtsid türklased ohjad enda kätte ja meie "pääsesime" lõkke tegemisega. Peale lõunasööki oli soovijatele rattaretk tutvumaks UNESCO kaitse all oleva alaga. Sellel alal on tohutult palju tiike, mis on talupoegade poolt 15. sajandil käsitsi kaevatud, et maad kuivendada. Tiikide äärde on istutatud tammed, et need oma juurtega hoiaksid maapinna vajumist kinni. Tiikides kasvatatakse karpkalasid, mis on tšehhide jõuluroog. Õhtul oli rahvusvaheline õhtu, kus iga maa tutvustas ennast ja oma kooli. Pakuti hõrgutisi rahvusköökidest, lauldi-tantsiti. Türklased toitu valmistamas ning hispaanlane Jose ennast tutvustamas. Kolmapäev Täna on poolenisti linnapäev. Istume bussi ja meid sõidutatakse lähimasse linna kooliga tutvuma. Linna nimi on midagi sellist: Jindrichov Hradec. Rohkem tuntakse teda 15. meridiaani nime all. Väga ilus linn väikeste majade ja suure lossiga. |
Kool, esiplaanil kreeklanna Georgia.
Kool nagu kool ikka. Lapsed on naerusuised ja sõbralikud. Käisin vene keele tundi vaatamas. Lõunatasime koolis. Tunnike lasti linna peal ise ringi vaadata. Lossi ilma giidita ei saanud, vaatasin niisama ringi.
Tagasi sõitsid enamus bussiga, meie taanlaste ja paari türklasega otsustasime rataste kasuks. Kindlasti nägime teistest palju rohkem!
Õhtul oli väga põnev orienteerumismäng, kus pidi lisaks jooksmisele ka mälu ja loogikat tarvitama.
Neljapäev
Päikesetervitus, hommikusöök, melona, päeva tutvustus. Elu nagu pioneerilaagris, sama rutiin.
Mängud: kalavõrk, massaaž, pallimängud arvutamise õppimiseks. Kohvipaus ja suundume metsa. Ikka mängima. Korjame käbisid, kuulame linnulaulu, näeme oravat, meisterdame grupis looduslikust materjalist looma, mõtleme selle kohta jutu välja.
Lõuna. Loeng vabas õhus. Tekib tuline arutelu, et kas elu on mäng või võistlus. Mängude klassifikatsioon: agon, alea, vertigo, mimikri. Peame valima ühe mänguliigi, mängu välja mõtlema ning läbi viima. Valime taanlastega vertigo (hirm, adrenaliin). Mäng sai nii hirmus, et meie katsejänes Mehmed ei saa enam puude külge kinnitatud võrkudest alla ja kogu meespere läheb teda aitama.
Tagasi sõitsid enamus bussiga, meie taanlaste ja paari türklasega otsustasime rataste kasuks. Kindlasti nägime teistest palju rohkem!
Õhtul oli väga põnev orienteerumismäng, kus pidi lisaks jooksmisele ka mälu ja loogikat tarvitama.
Neljapäev
Päikesetervitus, hommikusöök, melona, päeva tutvustus. Elu nagu pioneerilaagris, sama rutiin.
Mängud: kalavõrk, massaaž, pallimängud arvutamise õppimiseks. Kohvipaus ja suundume metsa. Ikka mängima. Korjame käbisid, kuulame linnulaulu, näeme oravat, meisterdame grupis looduslikust materjalist looma, mõtleme selle kohta jutu välja.
Lõuna. Loeng vabas õhus. Tekib tuline arutelu, et kas elu on mäng või võistlus. Mängude klassifikatsioon: agon, alea, vertigo, mimikri. Peame valima ühe mänguliigi, mängu välja mõtlema ning läbi viima. Valime taanlastega vertigo (hirm, adrenaliin). Mäng sai nii hirmus, et meie katsejänes Mehmed ei saa enam puude külge kinnitatud võrkudest alla ja kogu meespere läheb teda aitama.
Sören päästeoperatsioonil Melona
Õhtusöök. Pimeneb. Järsku astub minu juurde Sören ja ütleb, et nemad lähevad. Terve nädala on taanlastel kripeldanud üle jõe viidud ahviraudtee. Enne äraminekut tuleb ju jõgi ületada. Otsustan kaasa minna. Ehkki ei pea seda heaks mõtteks. Kui esimesed kaks on üle, otsustan proovida. Polegi raske! Üle tuleb ka hispaanlane. Meie juhendajal Dušanil hakkas vist kripeldama, et pimedas ja julgestuseta ronima läksime. Igal juhul jõudis ta kohale. Köied üle jõe on 23 m pikad ja asuvad 1-2m kõrgusel. Adrenaliinilaks!
Sööklas ootavad meid türklased oma türgi kohviga. Näen esimest korda kuidas kohvipaksu pealt ennustatakse. Dušan räägib oma seiklustest Austraalias. Sellest, kuidas ta maohammustusse peaaegu surnud oleks ning hiljem endale nime Snakeman sai. Jutustab õnnelikult lõppenud õnnetusest nii ilmekalt, et kogu seltskond on naerust kõveras.
Reede
Päikesetervitus, hommikusöök, melona.
"IN A MELONA YOU`RE NEVER ALONA" Anonymus
Mängud. Kes võidab, tänab kaotajat.
Igapäevane reflektsioon gruppides. Kohvipaus ja tagasiside andmine. Melona. Meid jagatakse kolmeks ja iga grupp peab esitama pantomiimi nädala jooksul juhtunust. Saab palju nalja!
Saame tõendid kursuse lõpetamise kohta. Kisub kurvaks. Nädala jooksul olen saanud nii palju toredaid tuttavaid. Mõne inimesega oleme neli korda hüvasti jätnud ja kallistanud. Taanlased lubavad külla tulla. Nendega tekkis eriline side.
Õhtuks oleme Prahas. Laupäeva hommikul läbi Varssavi koju.
Pilte kogu nädalast näeb galeriist.
Tänan projekti eestvedajaid Küllit ja Viiat. Jätkugu teil jõudu asja edasi vedada. Oli vägev kogemus ja loodetavasti mitte viimane!
Kati
Õhtusöök. Pimeneb. Järsku astub minu juurde Sören ja ütleb, et nemad lähevad. Terve nädala on taanlastel kripeldanud üle jõe viidud ahviraudtee. Enne äraminekut tuleb ju jõgi ületada. Otsustan kaasa minna. Ehkki ei pea seda heaks mõtteks. Kui esimesed kaks on üle, otsustan proovida. Polegi raske! Üle tuleb ka hispaanlane. Meie juhendajal Dušanil hakkas vist kripeldama, et pimedas ja julgestuseta ronima läksime. Igal juhul jõudis ta kohale. Köied üle jõe on 23 m pikad ja asuvad 1-2m kõrgusel. Adrenaliinilaks!
Sööklas ootavad meid türklased oma türgi kohviga. Näen esimest korda kuidas kohvipaksu pealt ennustatakse. Dušan räägib oma seiklustest Austraalias. Sellest, kuidas ta maohammustusse peaaegu surnud oleks ning hiljem endale nime Snakeman sai. Jutustab õnnelikult lõppenud õnnetusest nii ilmekalt, et kogu seltskond on naerust kõveras.
Reede
Päikesetervitus, hommikusöök, melona.
"IN A MELONA YOU`RE NEVER ALONA" Anonymus
Mängud. Kes võidab, tänab kaotajat.
Igapäevane reflektsioon gruppides. Kohvipaus ja tagasiside andmine. Melona. Meid jagatakse kolmeks ja iga grupp peab esitama pantomiimi nädala jooksul juhtunust. Saab palju nalja!
Saame tõendid kursuse lõpetamise kohta. Kisub kurvaks. Nädala jooksul olen saanud nii palju toredaid tuttavaid. Mõne inimesega oleme neli korda hüvasti jätnud ja kallistanud. Taanlased lubavad külla tulla. Nendega tekkis eriline side.
Õhtuks oleme Prahas. Laupäeva hommikul läbi Varssavi koju.
Pilte kogu nädalast näeb galeriist.
Tänan projekti eestvedajaid Küllit ja Viiat. Jätkugu teil jõudu asja edasi vedada. Oli vägev kogemus ja loodetavasti mitte viimane!
Kati