1. päev – sisseelamine
Jõudsin Dublinisse juba üsna vara, kella kümne ajal ning hakkasin otsima võimalust, kuidas lennujaamast hotelli saada. Õnneks on google maps nii tark, et palju uurima ja küsima ei pidanudki. Hüppasin bussile ja sõitsin Ballsbridge’i linnaosa poole, kus oli minu ööbimine. Kui esimest korda hotelli nägin, ei suutnud ma oma silmi uskuda. See oli nii nagu loss – nii suur, et ei tahtnud pildilegi ära mahtuda. Jõudsin hotelli kohale 3 tundi enne sisseregistreerimist, aga polnud viga – panin oma pagasi hoiule ja läksin jalutama. Ilm oli mõnus, päike ei paistnud, kuid avastamiseks täpselt paras. Niisiis ma jalutasin ringi, võtsin kohvikust klassikalise toast’i (röstsaia) ja kohvi ning nautisin idülli. Ülejäänud päev kulges sarnases toonis, avastasin ümbrust ning tutvusin veelkord algava koolituse ajakavaga.
Jõudsin Dublinisse juba üsna vara, kella kümne ajal ning hakkasin otsima võimalust, kuidas lennujaamast hotelli saada. Õnneks on google maps nii tark, et palju uurima ja küsima ei pidanudki. Hüppasin bussile ja sõitsin Ballsbridge’i linnaosa poole, kus oli minu ööbimine. Kui esimest korda hotelli nägin, ei suutnud ma oma silmi uskuda. See oli nii nagu loss – nii suur, et ei tahtnud pildilegi ära mahtuda. Jõudsin hotelli kohale 3 tundi enne sisseregistreerimist, aga polnud viga – panin oma pagasi hoiule ja läksin jalutama. Ilm oli mõnus, päike ei paistnud, kuid avastamiseks täpselt paras. Niisiis ma jalutasin ringi, võtsin kohvikust klassikalise toast’i (röstsaia) ja kohvi ning nautisin idülli. Ülejäänud päev kulges sarnases toonis, avastasin ümbrust ning tutvusin veelkord algava koolituse ajakavaga.
2.–6. päev – koolitus
Koolituse põhiosa kestis 5 päeva. Saime igal hommikul kell 9.30 kokku ning lõpetasime kella 12-15 vahel. Tõsi, nii mõnigi hommik ei alanud kell 9.30, sest enamik meie seltskonnast olid itaallased, kes jäid kogu aeg hiljaks. See valmistas veidi tuska, sest mina ja kaks osavõtjat jõudsime alati varem kohale ja siis pidime lihtsalt istuma ja ootama.
Õnneks oli meie koolitaja ääretult tore ja need hommikused ootamised täitsime omavahel vesteldes ära.
Koolituse peamine eesmärk oli arutada, mis on globaalne kodakondsus, jätkusuutlik areng, mis teemavaldkonnad sinna kuuluvad ja mismoodi neid teadmisi koolitunnis rakendada/õpilastega tegeleda.
Koolituse põhiosa kestis 5 päeva. Saime igal hommikul kell 9.30 kokku ning lõpetasime kella 12-15 vahel. Tõsi, nii mõnigi hommik ei alanud kell 9.30, sest enamik meie seltskonnast olid itaallased, kes jäid kogu aeg hiljaks. See valmistas veidi tuska, sest mina ja kaks osavõtjat jõudsime alati varem kohale ja siis pidime lihtsalt istuma ja ootama.
Õnneks oli meie koolitaja ääretult tore ja need hommikused ootamised täitsime omavahel vesteldes ära.
Koolituse peamine eesmärk oli arutada, mis on globaalne kodakondsus, jätkusuutlik areng, mis teemavaldkonnad sinna kuuluvad ja mismoodi neid teadmisi koolitunnis rakendada/õpilastega tegeleda.
Teemad, millest oleneb globaalne heaolu ja jätkusuutlik areng:
Kuigi meie koolitusel oli küll ajakava, siis me ei pidanud sellest väga täpselt kinni. Projektitegevuste käigus toetusime enamasti õpetajatele mõeldud tööraamatule, mille kõik osalised said. See on spetsiaalselt tehtud selleks, et õpilastega viia läbi ülesandeid, projekte ja tõsta teadlikkust globaalse kodakondsuse teemadel. Samas peab märkima, et tööraamat on üsna keeruline ning tegevusteks just väiksemate õpilastega võib olla mittesobilik. Samas suurematega oleks neid ülesandeid vahva teha, sest enamik nõuab koostööd, ühiseid arutelusid ja analüüsimist.
Üks, mida arutasime oli selle teemaga tegelemine koolis, et mis riikides kui palju sellega tegeletakse. Jõudsime järeldusele, et me justkui reklaamime pidevalt rohelist mõtlemist ja jätkusuutlikku arengut, kuid päriselt tegelemine jääb tihti pealiskaudseks või meetodid korduvad aastast-aastasse. Mind pani mõtlema see, kui koolitaja Fiona ütles, et Iirimaa koolides on moodul CSPE ehk Short Course on Global Citizenship (lühikursus globaalsest kodakondsusest), mille käigus töötatakse sama materjaliga, mille saime meie ning selle jooksul viiakse läbi reaalne projekt. Meil toimib jätkusuutlikkusega tegelemine pigem läbi lõimimise – nii palju kui klassiõpetaja või aineõpetaja jõuab seda oma ainekavasse lõimida. Samas on see teema nii tähtis, et vääriks eraldi kursust või mingid moodulit sellega süvitsi tegelemiseks.
Kogu projekti vältel kõnetas mind kõige rohkem mõiste greenwashing (rohepesu) ehk tarbija eksitamine ja firma/toote näitamine rohkem jätkusuutlikuna kui see tegelikult on. Seda tehakse tohutult palju ja tihti võib olla keeruline seda ära tabada. Noorel inimesel oleks aga vaja siin paremini orienteeruda, et ta saaks teha paremaid valikuid. Üks näide sadadest oleks McDonald’s ja paberist ümbertöödeldavad kõrred. Ehk siis McDonald’s reklaamis oma kõrsi kui samm jätkusuutlikuma arengu poole, kuid selgus, et nende kõrsi polegi võimalik jätkusuutlikult ümber töödelda. Ja neid näiteid on lõputult. Selle arutelu käigus sain aru, et tarbijana tuleb olla kriitiline ning enne ikkagi mõelda ja võib olla teha ka taustauuringut enne kui uskuda ja maksta kellegi jätkusuutliku toote eest.
7. päev – ekskursioon Cliffs of Moher`ile
7. päeval saime valida kahe ekskursiooni vahel, ning mina valisin Cliffs of Moher. See oli imeline päev. Olin meie seltskonnast ainuke, kes sinna läks ehk olin täiesti üksi ja mul ei olnud midagi selle vastu. Sõit sinna kestis 3h, kuid mulle on alati pikad sõidud meeldinud. Iirimaal on palju rohelist ja rohelust ning see tekitas koduse tunde.
Kohale jõudes ei saanud kohe arugi, kui imeline see paik on, sest turismibussid peatusid madalamal ning kaljudele tuli treppidest üles minna. See vaade, õhk ja idüll oli tõesti midagi imelist ning lisaks oli ilm ka super, päike paistis ja isegi kampsuniga oli kaljuserval palav.
Üks, mida arutasime oli selle teemaga tegelemine koolis, et mis riikides kui palju sellega tegeletakse. Jõudsime järeldusele, et me justkui reklaamime pidevalt rohelist mõtlemist ja jätkusuutlikku arengut, kuid päriselt tegelemine jääb tihti pealiskaudseks või meetodid korduvad aastast-aastasse. Mind pani mõtlema see, kui koolitaja Fiona ütles, et Iirimaa koolides on moodul CSPE ehk Short Course on Global Citizenship (lühikursus globaalsest kodakondsusest), mille käigus töötatakse sama materjaliga, mille saime meie ning selle jooksul viiakse läbi reaalne projekt. Meil toimib jätkusuutlikkusega tegelemine pigem läbi lõimimise – nii palju kui klassiõpetaja või aineõpetaja jõuab seda oma ainekavasse lõimida. Samas on see teema nii tähtis, et vääriks eraldi kursust või mingid moodulit sellega süvitsi tegelemiseks.
Kogu projekti vältel kõnetas mind kõige rohkem mõiste greenwashing (rohepesu) ehk tarbija eksitamine ja firma/toote näitamine rohkem jätkusuutlikuna kui see tegelikult on. Seda tehakse tohutult palju ja tihti võib olla keeruline seda ära tabada. Noorel inimesel oleks aga vaja siin paremini orienteeruda, et ta saaks teha paremaid valikuid. Üks näide sadadest oleks McDonald’s ja paberist ümbertöödeldavad kõrred. Ehk siis McDonald’s reklaamis oma kõrsi kui samm jätkusuutlikuma arengu poole, kuid selgus, et nende kõrsi polegi võimalik jätkusuutlikult ümber töödelda. Ja neid näiteid on lõputult. Selle arutelu käigus sain aru, et tarbijana tuleb olla kriitiline ning enne ikkagi mõelda ja võib olla teha ka taustauuringut enne kui uskuda ja maksta kellegi jätkusuutliku toote eest.
7. päev – ekskursioon Cliffs of Moher`ile
7. päeval saime valida kahe ekskursiooni vahel, ning mina valisin Cliffs of Moher. See oli imeline päev. Olin meie seltskonnast ainuke, kes sinna läks ehk olin täiesti üksi ja mul ei olnud midagi selle vastu. Sõit sinna kestis 3h, kuid mulle on alati pikad sõidud meeldinud. Iirimaal on palju rohelist ja rohelust ning see tekitas koduse tunde.
Kohale jõudes ei saanud kohe arugi, kui imeline see paik on, sest turismibussid peatusid madalamal ning kaljudele tuli treppidest üles minna. See vaade, õhk ja idüll oli tõesti midagi imelist ning lisaks oli ilm ka super, päike paistis ja isegi kampsuniga oli kaljuserval palav.
Kokkuvõtteks ütlen, et see õpirändekogemus rikastas mind tohutult. Sain teadmisi globaalse kodanikupädevuse osas ja inspiratsiooni sellega tegeleda. Kohtusin inimestega erinevatest riikidest, kellega kogemusi ja mõtteid jagades sain aru, kui erinevalt mõtlevad inimesed erinevatest paikadest, miks tekivad eriarvamused jätkusuutlikkuse teemadel. Kuid veel enam tundsin rahuldust täiesti üksi tegutsemisest. See oli omamoodi meditatiivne reis, kus veetsin suure osa ajast vaid iseendaga – õppisin rohkem ennast kuulama ning usaldama.