Täna on Küprosel rahvuspüha - OXI (häälda: OHI) Day („EI“-aastapäev). Sellega tähistab kreekakeelne kogukond üle maailma Kreeka otsust öelda II maailmasõjas 1940. aastal "ei" Itaalia vägede sisenemisele Kreekasse. Selleks puhuks korraldatakse suuremates linnades paraade ja pärast istutakse muidugi rikkalikku söögilauda.
Me ei näinud Limassolis hommikupoolikul, ega ka õhtul ühtegi paraadi. Kõik oli sulnis ja vaikne nagu alati. Suuremad poed olid küll kinni.
Limassol on üldse esmamulje järgi selline rahulik linnake - pole ta ju väga suur ka - elanikke umbes 170 000, kokku Küprosel umbes 1,2 miljonit. Rahulikuks ei saa aga pidada siinset liikluskultuuri. Ilmselt kõik autojuhid ikkagi teavad, kuidas on õige sõita, aga kinni sellest küll ei peeta. Ümberpõiked toimuvad just täpselt sealt, kust saab. Eesõigus on sellel, kes enesekindlamalt sõidab. Signaalitamist küll väga ei kosta ja kohalikud ütlevad, et avariisid ka hirmus palju ei olevat.
Tänased koolituse teemad olid: stereotüübid, eeldused, sildistamine, diskrimineerimine, stigmad. See on (sotsiaal?)psühholoogia, st inimeste- ja kultuuridevahelised suhted, eelarvamused ja kuidas need meie käitumist mõjutavad, kohati ilma, et me seda endale isegi teadvustaksime.
Kool on nagu mikroühiskond. Kui ühiskonnas midagi logiseb, siis avaldub see üsna pea ka koolis - õpilaste käitumises, probleemides - kõik tuleb kooli kaasa. Ühiskond, nii nagu ka kool on elavad organisatsioonid (et mitte öelda organismid), kus kõik valdkonnad on omavahel tihedalt seotud (koolis siis koolimaja, juhtkond, õpetajad, õpilased, lapsevanemad). Kui üks valdkond kannatab, kannatab kogu institutsioon/organism.
Mõtteid multikultuursest haridusest:
Tänane praktiline ülesanne oli järgmine - kirjeldada üht väljamõeldud õpilast enda koolis, kes võiks olla diskrimineeritud, kiustatud teiste poolt (nahavärv, sotsiaalne taust, hakkamasaamine koolis, iseloom, välimus, kultuuritaust, keel jne, jne). Kirjeldada ja põhjendada, mis sa arvad, miks just selline kohtlemine talle osaks saab.
Järgnes jälle arutelu ja mõtetevahetus.
Koolitus lõppes ning väljas hakkas tõsiselt sadama.
Õhtu kulus esitluse meisterdamise peale. Ja selle peale läks oi, kui palju aega! Võtsin kaasa tahvelarvuti, mõeldes, et kergem tassida, aga see oli viga! Tahvelarvuti on ikka selline mänguasi (kogu minu lugupidamise juures). Kui sa tahad teha esitlust, siis kulub sellele kolm korda rohkem aega, kui tavaliselt. Seda enam, et tegin esitluse pilve ja internetiühendus oli väga ebastabiilne. Aga eks inimene õpib ikka omaenese vigadest...
Õhtul jälle kohustuslik ujumine.
Me ei näinud Limassolis hommikupoolikul, ega ka õhtul ühtegi paraadi. Kõik oli sulnis ja vaikne nagu alati. Suuremad poed olid küll kinni.
Limassol on üldse esmamulje järgi selline rahulik linnake - pole ta ju väga suur ka - elanikke umbes 170 000, kokku Küprosel umbes 1,2 miljonit. Rahulikuks ei saa aga pidada siinset liikluskultuuri. Ilmselt kõik autojuhid ikkagi teavad, kuidas on õige sõita, aga kinni sellest küll ei peeta. Ümberpõiked toimuvad just täpselt sealt, kust saab. Eesõigus on sellel, kes enesekindlamalt sõidab. Signaalitamist küll väga ei kosta ja kohalikud ütlevad, et avariisid ka hirmus palju ei olevat.
Tänased koolituse teemad olid: stereotüübid, eeldused, sildistamine, diskrimineerimine, stigmad. See on (sotsiaal?)psühholoogia, st inimeste- ja kultuuridevahelised suhted, eelarvamused ja kuidas need meie käitumist mõjutavad, kohati ilma, et me seda endale isegi teadvustaksime.
Kool on nagu mikroühiskond. Kui ühiskonnas midagi logiseb, siis avaldub see üsna pea ka koolis - õpilaste käitumises, probleemides - kõik tuleb kooli kaasa. Ühiskond, nii nagu ka kool on elavad organisatsioonid (et mitte öelda organismid), kus kõik valdkonnad on omavahel tihedalt seotud (koolis siis koolimaja, juhtkond, õpetajad, õpilased, lapsevanemad). Kui üks valdkond kannatab, kannatab kogu institutsioon/organism.
Mõtteid multikultuursest haridusest:
- Oleme sallivad üksteise erinevuste suhtes.
- Püüame mitte sildistada ja stereotüüpidel põhinevaid järeldusi teha (need on oi, kui kerged tulema, võin ka enda näitel öelda).
- Teadmatus tekitab hirmu - kui viime ennast kurssi vastava kultuuriga, tekib mõistmine, aktsepteerimine (kultuur on ka mõtlemisviis, igapäevaelu, mitte ainult kirjandus, kunst ja ajalugu).
- Korraldame kohtumisüritusi, kus erinevad kultuurid tutvustavad oma toite, tantse, muinasjutte, riietust jne.
Tänane praktiline ülesanne oli järgmine - kirjeldada üht väljamõeldud õpilast enda koolis, kes võiks olla diskrimineeritud, kiustatud teiste poolt (nahavärv, sotsiaalne taust, hakkamasaamine koolis, iseloom, välimus, kultuuritaust, keel jne, jne). Kirjeldada ja põhjendada, mis sa arvad, miks just selline kohtlemine talle osaks saab.
Järgnes jälle arutelu ja mõtetevahetus.
Koolitus lõppes ning väljas hakkas tõsiselt sadama.
Õhtu kulus esitluse meisterdamise peale. Ja selle peale läks oi, kui palju aega! Võtsin kaasa tahvelarvuti, mõeldes, et kergem tassida, aga see oli viga! Tahvelarvuti on ikka selline mänguasi (kogu minu lugupidamise juures). Kui sa tahad teha esitlust, siis kulub sellele kolm korda rohkem aega, kui tavaliselt. Seda enam, et tegin esitluse pilve ja internetiühendus oli väga ebastabiilne. Aga eks inimene õpib ikka omaenese vigadest...
Õhtul jälle kohustuslik ujumine.